Kala mädaneb peast, kuid riigireformi lahendus ei peitu mitte selles kas Riigikogus on 101 või 66 liiget vaid põhimõttelises küsimuses, kes ja millistel motiividel kandideerivad Riigikokku. Üheks võimalikuks lahenduseks võiks olla parlamendi tööaja ümberkorraldamine selliselt, et selles saaks osaleda põhitöö kõrvalt, kirjutab liikumise EESTI200 üks liidritest, ettevõtja Meelis Niinepuu.

Vastavalt Põhiseaduse § 59 kohaselt kuulub seadusandlik võim Riigikogule. Parlamendi rolliks on olla poliitika kujundamise vereringe keskus, ta peab olema valitsuse järelvalvaja ja kogu poliitilise protsessi legitimeerija läbi kvaliteetse avaliku debati. Asjaolule, et see tegelikult nii ei ole, on viimasel ajal viidanud mitmed riigireformi teemal sõna võtnud eksperdid. Täna istub seadusandlik algatus paljuski ministeeriumide silotornides, mitte parlamendis.

Viimasel ajal on mul mõttekaaslastega olnud palju jutuajamisi Eesti tuleviku teemadel. Paljudes vestlusringides oleme jõudnud lahendusteni, mis võiks aidata Eestit triivimisest passaati ja võtta kurss suurematele eesmärkidele.. Kui oleme õhtu jooksul aruteluga jõudnud selleni, kes peaks need ideed ellu viima, lõppeb dialoog nagu Mihkel Muti hiljutise artikli pealkiri „Mine parlamenti!“ – „Mine ise!“. Inimesed, kes just kulutasid tunde, et kirjeldada Eesti ees seisvaid probleeme ja otsisid lahendust, kriipsutavad sekundiga läbi võimaluse muutust ellu viia. Nii otsustab täna edukas insener, ettevõtja ja arst. Miks?

Ettevõtte juhina olen viimase kümne aasta jooksul tööintervjuul kohtunud kahe parlamendi liikmega. Kuigi isikuomadustelt oli tegemist toredate inimestega, töölepinguni asi ei jõudnud. Osalemine mitmes järjestikkuses Riigikogus oli vorminud neist laiaprofiiliga generalistid, keda tööturg enam ei vajanud. Üks neist nägi poolteist aastat tööd otsides kurja vaeva ja alustas nullist. Teine sisenes „tööturule“ mõnesaja häälega läbi Riigikogu valimiste suletud nimekirjade. Seal, kus erasektor ütles „ei“, ütles poliitiline süsteem „jah“. Suuresti on see ka põhjuseks miks tänane Riigikogu ei sobi neile, kes on oma professionaalses elus aktiivsed. Poliitiline süsteem neelab nad alla ja seedib ära. Muudab nad sõltlasteks ja paigutab kasti „elukutseline poliitik“. Riigireformi ja laiemalt Eesti pika vaate küsimus on kuidas kaasata poliitikasse neid, keda ei paelu professionaalse poliitiku karjäär. Kuidas kaasata neid, kes oleks valmis anda vähem kui kõik, kuid oluliselt rohkem kui mitte midagi?

Ma ei usu, et status quo raputus tuleks Riigikogu liikmete arvu vähendamisest või istuva koosseisu kandideerimispiirangust. Ühel juhul satub Riigikokku arvestatav seltskond inimesi, kelle motiiviks ei ole mitte Eesti pikk plaan vaid motivatsioonipakett. Teisel juhul lahendatakse probleemi vaid osaliselt, sest endiselt jääb uks suletuks neile, kes tahaksid säilitada parlamendi kõrvalt oma kompetentsust karjääri arsti, õpetaja või insenerina. Tippspetsialistist kirurgi lahkumine raviasutusest tänasesse Riigikokku oleks potentsiaalne katastroof nii eriarstiabi järjekordade käes vaevleva tervishoiusüsteemi jaoks kui ka tippspetsialisti enese jaoks, kes pärast nelja aastat Riigikogus ilmselt skalpelli naljalt enam kätte ei võtaks. Ettevõtja seisukohalt tähendab 4-aastane täiskohaga töö Riigikogus vähem makse sellele samale riigile ja kõnealuste inimeste eneseteostuse arvestatavat piiramist. Seetõttu ei näe me täna Riigikogus ka eriti ettevõtlikke inimesi. Väikeriik vajaks paindlikumat lähenemist.

Riigikogu liikmete arvust olulisem on kvaliteet. Eesti uuele kursile aitamine võiks ühe võimaliku lahendusvariandina olla Riigikogu töö ümbermõtestamisest selliselt, et lahutataks parlamendi professionaalne töö ja esindusdemokraatia rahvalikud funktsioonid. Professionaalsed parlamendi liikmed võiks olla fraktsioonide juhid, komisjonide juhid, riigikogu juhatus. Need inimesed peavad olema hästi tasustatud. See on see osa Riigikogu liikmetest, kelle puhul on õigustatud sõna „professionaalne poliitik“. Ülejäänud ja valdav enamus Riigikogu liikmetest osaleksid parlamendi töös paralleelselt oma põhitööga. Nad ei oleks poliitikud selle sõna klassikalises tähenduses. Kõik füüsilist kohalolekut nõudvad tegevused toimuksid ühel nädalal kuus ja nii aastaringselt. Piltlikult öeldes oleks see üks täistööaasta Riigikogus nelja aastase mandaadi kohta, igaühe „Minu aasta Eestile“. Ülejäänud ajast kuuluks inimese professionaalsele karjäärile. Testisin ideed eelmisel nädalal „Eesti 200“ Facebooki foorumis, kus sellele ideele nähti head rohtu professionaalse poliitiku „toolist kinnihoidmise“ instinkti pärssimiseks ja suurema ekspertsuse tekkimiseks. Nagu kirjutab Lauri Luht: „Ma ei ole veendunud, et meil on riigis vaja vältimatult sellist ametit nagu “professionaalne poliitik”. Juhtimisse tuleb generalistide asemel tuua oma erialaseid teadmisi ja kogemusi. Sestap olen ma arvamusel, poliitik võiks olla pigem funktsioon või seisus, kui soovite, aga mitte amet.“ Testisin ideed ka kümnekonna ettevõtjaga. Kui tänase süsteemi puhul peetakse poliitikasse sisenemise alternatiivkulu liiga kõrgeks, siis „Minu Aasta Eestile“ on arvestatav variant ühiskonnaelus osalemiseks. Eraldi nimetati vajadust investeerida sellesse, et tagada seadusandjatele kvaliteetne juriidiline ning sisuline nõu. Sellega lõpetaksime ära olukorra, kus Eesti on ainus ilma Riigikogu liikme abideta Euroopa Liidu riik. See lõpetab ka olukorra, kus valitsus parlamendist nö üle rullib.

Pärast sellist Riigikogu reformi võiks küsida ka seda, kas ja millisel hulgal peaksime me sellises süsteemis toimivate erakondade tegevust finantseerima riigieelarvest. Kahtlemata on 15 aastat kehtinud erakondade riigieelarve kaudu rahastamisel omad eelised, aga tundub, et stabiilse ja väljakujunenud demokraatia tingimustes ei ole enam mõtet kartelli skeemi täita. Pigem tasuks kaaluda süsteemi, kus kõikide Riigikogusse pääsenud erakondade toetus on täpselt sama sõltumata valimistulemusest. See hoiaks elujõulisena ka opositsiooni. Ühes nende reformidega on aeg küps ka Riigikogu avatud nimekrijade kehtestamiseks.

Potentsiaalse vastuargumendina Riigikogu professionaliseerimise paketile võiks tuua võimaliku huvide konflikti olukorras, kus enamik riigikoguliikmeid tegutsevad erinevatel elualadel. Samas, juba täna on parlamendi toimingupiirangud väga liberaalsed ehk võrdlemisi olematud ning uue mudeli puhul oleks avalik kontroll, mis tagab tegelikult läbipaistvuse, oluliselt suurem. Siinjuures ma rõhutan, et ma ei paku välja rahvusvahelist parlamentide reformi. Suurriikides on professionaalsel poliitikal hoopis teine funktsioon ja suurtes süsteemides ei ole taoline mudel kindlasti võimalik. Samas, Eesti, nagu ka Island, kus sarnane mudel toimib, peavad arvestama riigivalitsemise puhul piiratud inimressursiga, seda igas mõttes. Parlamendireformiga näitaksime, et me oleme valmis Eesti riiki uuesti mõtestama, kui väikest ja vilgast. Kaasaegse maailma konkurentsis on võimalik ellu jääda ainult siis, kui käitume kollektiivselt targalt ja kokkuhoidvalt. Siinkohal ei ole eeskujuks mitte ainult Islandi parlament, vaid ka Islandi jalgpallimeeskond.

Rahvusvahelises parlamentide võrdluses jaotatakse esinduskogud kõne- ja tööparlamentideks. Tänase seisuga ei ole Eesti õigupoolest väga kumbki. Parlamendi saalis kostub järjest harvemini kõnesid, mis ühiskonda laiemalt kõnetaks. Samal ajal Eesti parlament ei ole ka tööparlament selles mõttes, et ajad, kus parlamendil oli võtmeroll seadusloomes, jäävad 90ndatesse ja poliitika tegemise jäme ots on suuresti valitsuse käes. Riigikogu reformiga kirjeldatud kujul võime saavutada mõlemat. Ühelt poolt panna esinduskogu reaalselt tööle ja teiselt poolt tuua sinna oluliselt rohkem visiooniga inimesi. Ühtlasi parandaks see poliitikategemise mainet, sest võtaks ära turu neilt, kelle motivaatorid on materiaalsed ja kelle peamised töövõidud avalikkuse silmis seonduvad kuluhüvitistega. Uus süsteem tooks uue suhtumise, mis lubaks Eestil võtta ambitsioonikama kursi kaugemale ühest valimistsüklist, sest sellise Riigikogu liikme fookuses oleks pikem plaan, mitte üks päev märtsis, iga nelja aasta järel.

Täna on Riigikogu viimane tööpäev enne suvepuhkust. Uuesti koguneb puhanud parlament septembris. Oleks väga ilus, kui parlamendireformi algataks veel praegune Riigikogu koosseis. Sellise reformi järel võiks dialoog inimeste vahel, kes täna poliitikas osalemine enda jaoks välistavad, välja näha selline: „Mine parlamenti!“ – „Aga kui lähengi!“ Sellises Riigikogus oleks palju rohkem Eestit.

Avaldatud Postimehes 21.07.2018