Usalduse taastab prügihüpe

Kuigi prügikott on täis teie elu andmeid siis päriselt räägib prügi muidugi vaid multifilmides. Aga mis oleks, kui pakenditele ilmuks ühel päeval andurid, mis häälekalt protestiks, kui nad valesse konteinerisse panna ja kui teekond põletusahju suunas läheks, saadaksid appikutse nii oma “omanikule“ kui keskkonnaministrile? 

Me kõik tekitame prügi. Viskame ebavajaliku kraanikausi alla kotiga vooderdatud kasti(desse), viime täis kotid õue konteinerisse ja loodame mitte kunagi enam oma elu ülejääke näha. Usaldame, et roheliste noolekestega autod viivad selle kraami kuhugi, kus sellest tehakse uusi asju. Tublide sorteerijate šokiks selgus, et suur osa Eestis tekkivast olmeprügist viiakse salaja prügimäele ladestamiseks või põletusse. Jah, nii nagu aastakümneid tehtud. Kui kõigis muudes valdkondades on olnud meeletu areng ja uute tehnoloogiate triumf, siis prügimajanduses valitseb kiviaeg ja maid jagavad endiselt prügimafioosod. 

Ütle, mis on su prügikastis

Tellitud toidu karbid? Veinipudelid? Laste sünnipäevapeo kaunistused? Niiske kassiliiv? Kasutatud intiimhügieenitooted ja ravimipakendid? Kui jätta kõrvale hais ja eelarvamus, et prügis sorivad vaid asotsiaalid, siis võite kindel olla, et põgus prügikoti uuring räägib teie elust palju. Jäätmete sisu ja laad paljastavad lisaks loodushoiule ka inimese üldised tarbimisharjumused, majandusliku heaolu ja isegi (nii füüsilise kui vaimse) tervisega seotud andmed. Seega ei ole andmete ja prügi võrdlemine sugugi meelevaldne ja sellepärast öeldaksegi, et andmed on uus nafta ja jäätmed uus kuld. Mõnes riigis on isegi prügiautodele kirjutatud, et nad veavad kulda. 

Kui millegi väärtus on nii kardinaalselt muutunud, siis peab samapalju muutuma ka see kuidas me prügi nimeliste asjadega ümber käime. Asjast prügini on imeväike samm. Prügi tekib hetkel, kui asi ei täida enam eesmärki. Aga mis siis kui see on lihtsalt hetk enne kui asjale on uus eesmärk antud?

Vajame valdkonnaülest reformi

Prügimajanduse olukord räägib palju ka riigi kohta. Kas saame usaldada, et nurga taha keeranud prügiauto läheb sinna, kuhu ta ettevõtte moto kohaselt minema peaks? Eestis me seda täna ei saa. Vajame poliitilisi otsuseid ja tahet valdkonnaüleseks reformiks. Uue süsteemi ülesehituse aluseks peaks olema materjalidele väärtuse andmine ja materjalide võimalikult pikk (lõputu) ringluses hoidmine. 

Eesmärgid on väga selged, tootjatel on vaja muuta pakendid ringlemiskõlblikuks või siis taaskasutatavaks. Inimestele on vaja luua selge ja mugav süsteem sorteeritud materjalide kogumiseks. Mida puhtamalt sorteeritud seda odavam. Tuleb maksustada kasvavalt sorteerimata prügi ja jäätmete põletamine energiaks ning nende maksude arvelt toetada sorteeritud materjalide taaskasutusse jõudmist. Põletamine ja ladestamine peavad muutuma kalliks alternatiiviks!

Vähendamaks kiusatust pettusega teenida või töö tegemata jätta, tuleb leppida kokku reeglid, määrata vastutajad ja kontrollmeetmed, mille abil jõustada sorteeritud materjalide taaskasutuse etapp. Kehtestada trahvid, mis motiveerivad jäätmete taaskasutamist teostama. Karmistada karistused (kriminaalkaristuse ja reaalse vangistuseni välja) kõigile, kelle tegemata töö, hooletuse või kuritahtlikkuse tõttu ei jõua materjalid taaskasutusse. 

Lisaks peame soodustama majanduslikult mõistlikke materjalide taaskasutamise projekte ja astuma samme muutumaks valitud materjalide taaskasutuskeskuseks regioonis. Materjalide ümbertöötlemine on üks kiiremini arenevaid ettevõtlusvaldkondi. Peaksime hakkama materjale uuesti ringlusse võtma, enne kui esmaste materjalide hind taevasse tõuseb, saadavusega probleemid tekivad või prügi enam mäele ei mahu.

Personaalses riigis vastutame kõik oma prügi eest

Veel hiljuti saatsid jõukad riigid oma prügi silme eest ära, Aasiasse või Aafrikasse. Nüüdseks aga ei soovi keegi enam teistele prügikastiks olla ja seetõttu on vaja probleem kohapeal lahendada. Eesti peaks võtma eesmärgi teostada nn. prügihüpe, ehk tooma digiriigi ja ettevõtted jäätmekäitlussektorisse, et tekitada (digi)lahenduste abil läbipaistev materjalide ringluse teekond. Personaalne riik peaks looma olukorra, kus nii eraisikud kui ettevõtted näevad reaalajas enda tekitatud prügi koguseid ja vastutavad materjalide taas ringlusse saatmise eest. Tehnoloogiliste lahenduste abil saab ka kontrollida jäätmete edasist teekonda. 

Plokiahel, robootika, asjade internet ja teised tehnoloogilised lahendused võimaldavad optimeerida nii materjalide kogumise, sorteerimise kui käitlemise. Targad prügikastid, ultraheli sensoritega prügiautod, robotiseeritud kogumispunktid ja kõigi tegevuste käigus kogutavad andmed – need on kõik võimalused lüüa kaasa jäätmemajanduse revolutsioonis.  

Usalduse taastamine

Ainult tehnoloogiast muidugi ei piisa, nutikad jäätmekäitlussüsteemid tuleb välja töötada nii, et keskmes oleks inimene. Tuleviku prügisüsteemide kasutamine peaks olema lihtne ja intuitiivne ning elanikele tuleks anda tööriistad ja ülevaade. Kindlasti on meie riigis potentsiaali mõelda välja erinevaid lahendusi, kuid põhiprintsiip jääb samaks: inimesed peaksid olema oma kodukoha jäätmekäitluse revolutsiooni peategelased.

Usaldus kaob hetkega aga taastub terve igaviku. Samas inimesed ju teavad sisimas, et peale ühte poeskäiku täituv prügikott ei ole hea ning tahavad olla loodussõbralikud. Mina usun, et kui riik ja roheliste nooltega autosid omavad ettevõtted võtaksid asja käsile siis inimeste taha muutus ei jää.