Mis meid segab?

Juba pikemat aega jaurab kogu Eesti teemal, kas kohalike omavalitsuste valimistega samal päeval on kohane teha rahvaküsitlust või mitte. Iseenesest pole ju rahvaküsitluses midagi halba – ikka on tore inimeste arvamust teada. Niikaua kuni küsimus on adekvaatne ja arusaadav. Minu poolest võiks küsida, kas inimesed tahavad vähema töö eest rohkem palka. Või et kas koerad on paremad kui kassid. Või kas meie põhiseaduses peaks olema kirjas, et Eestis peaks kogu aeg paistma päike. Eks see küsimus ise räägib küsijates tihti rohkem, kui saadud vastused.

Arutelu on käinud ka teemal, et kas küsitluse korraldamine koos valimistega ei vii tähelepanu eemale sellelt, keda ja mis kogudesse me valime. Muidugi viib, selles pole ju kahtlustki. Nagu ka motiivides, miks seda küsitlust tarvis on. Kuid tegelikult osutab selline teemapüstitus ühele probleemile, mis Eesti kohalike omavalitsuste valimisi on seganud pikalt – nimelt on meie kohalikud valimised totaalsed Tallinna suunas kaldu ja meie pealinnas toimuv varjutab muu riigis toimuva vähemalt sama kaalukalt nagu seekordne küsitlus seda teeb.

Me oleme ju tuttavad olukorraga, kus kohalike valimiste ajal kogu meedia tähelepanu on suunatud Tallinna linnapea valimistele. Loomulikult aitab ka selle fookuse sättimisele kaasa erakondade enda tegevus, kelle jaoks pealinnas võimu saamine on ühtede jaoks ellujäämise ja oma korruptiivse toiduahela säilitamise küsimus ja teiste jaoks võitlustander, kus riiklikke teemasid teineteisele nina alla hõõruda. Tallinn kleebitakse elusuuruseid plakateid täis, väitlussaadetes istub pelinnarahavas ja arutab mida kõike Lasnamäel tegema peaks. Peamiseks vaidlusteemaks rebitakse see, mis keeles koolis õpetamine peab käima ja kuhu saab autot parkida. 90%-l Eestimaa territooriumist on aga asjalood sellised, et parkida võib oma auto kuhu tahad, kohaliku kooli probleem ei ole mitte selle keel, vaid tõsiasi, et hariduse kvaliteet on kehvapoolne ning Lasnamäe elanik on sealkandis sama haruldane nagu mustanahaline rattakuller.
Valimiste hajutamine.

Siit kerkibki probleem, et kuidas läbi viia kohalike omavalitsuste valimisi nii, et nende fookus oleks päriselt suunatud kohalikele probleemidele. Et Haapsalus arutelu käiks kohalikust haridusest mitte Tallinna jalgrattateedest, et Kagu-Eestis oleks teemaks töökohtade loomine, mitte parkimiskohtade puudus, et Peipsi ääres vahetataks mõtteid, mil moel säilitada Setode kultuuri, mitte kogu aur ei läheks pealinna kultuurituse ümber vahutamisele.
Tallinna suunas kõverate kohalike omavalitsuste valimise probleemi lahendus võib olla üsna kergesti teostatav idee – valimiste ajaline hajutamine. Mõte lihtne – korraldame erinevates Eesti paikades valimised eri aegadel. Mitte kõik ei toimu ühel ja samal päeval, vaid riik oleks jaotatud neljaks valimisringkonnaks, kus KOV valimised toimuksid erinevatel aastatel. Ilmselt oleks otstarbekas korraldada ühel aastal valimised Tallinnas ja selle lähiõmbruses, järgmisel aastal Lõuna-Eestis ja Tartus, kolmandal aastal Ida-Eestis ja neljandal Kesk- ja Lääne Eestis.

Valimised lähedasemaks ja odavamaks.

Sellisel korraldusel on kindlasti nii positiivseid kui ka negatiivseid külgi. Aga alustame positiivsetest. Usun, et peamine pluss on see, et inimestel saavad paremini selgeks, millega üldse kohalikud omavalitsused tegelevad, mis on nende pädevuses ja milliste valikukriteeriumite järgi peaks oma esindajaid kohalikesse volikogudesse delegeerima. Poliitiline debatt oleks palju adekvaatsem ja erinevate pseudoteemade asemel süveneks reaalne arutelu valla või linna muredest ja nende lahendamise meetoditest. Lõppude lõpuks asjalik debatt ja poliitiline kultuur on justnimelt see, millest me kõige suuremat puudust tunneme. Samuti väheneks rahva ja valitsuse võõrandumine, kuna kohalik poliitika saab olema väga lähedal ja käegakatsutav.
Valimisotsuseid ei määraks mitte niiväga igal õhtul söögi alla ja peale telekast tulevad valimisreklaamid, kuna erakondade jaoks pole suurt mõtet üleriiklikes meediakanalites väga kulukate kampaaniate tegemine, kui sihtrühmaks on veerand rahvastikust. Pigem koliksid valimisdebatid kohalikesse lehtedesse ja raadiotesse, kus arutelu kvaliteet oleks pisut teisest puust. Samuti oleks väga oluliseks kampaaniavormiks reaalsed kohtumised valijatega, mis samuti peaks tõhustama demokraatit justnimelt rohujuure tasandil. Suurima tõenäosusega väheneksid erakondade jaoks kokkuvõttes kulutused valimiskampaaniatele ja see omakorda vähendab nende praeguseks juba julgeolekuohu mõõtu võtnud sõltuvuse rahast ja kummalistest annetustest.

Usun, et kokkuvõttes on erakondadele ja poliitikutele kasulik olla pidevas valimisseisundis. Mina näen pigem suurt probleemi meie praeguses kivinenud süsteemis, et muutustetsükkel käib nelja aastase lõtkuga. Vabandage, aga näiteks praegune valitsus ja praegune aeg on väga selgelt tõestanud, et pooleteise aasta taguse valimisprogrammi ja koalitsioonileppega on paras ahju kütta. Olud on möödunud aja jooksul piisavalt muutunud, et nii mõnedeski küsimustes oleks kasulik oma vaateid ümber mõelda. Riigi poliitilise toonuse seisukohalt oleks samuti hea, kui debatid ja arutelud käiksid pidevalt ning poliitiline mõte areneks.
Teiste riikide kogemus.

Selline süsteem on praegugi kasutusel mitmetes riikides – näiteks Ameerika Ühendriikides, Suurbritannias või Saksamaal. See ei pärsi demokraatiat, vaid pigem vanade demokraatiate kogemus näitab, et poliitiline arutelu avardub ja stagnatsiooni on lihtsam vältida. Eks neid arutelusid valimiste hajutamise koha pealt ole käinud erinevates riikides ja suundades, ühe peamise negatiivse asjaoluna on räägitud korralduskulude suurenemisest, aga usun, et meie e-valimste süsteemiga see ei tohiks olla ülemäära suur argument.

Tundub, et valimiste hajutamise positiivsed küljed kipuvad miinused üles kaaluma. Vähemasti selles ulatuses, et teema võiks arutelu objektiks võtta. Haldusreformi üheks osaks võiks olla ka poliitiline reform, mis tooks kohalikesse volikogudesse tagasi sinna kuuluva asjaliku ja kultuurse debati.