Juhtimine on üks keeruline amet. Selle kohta on kirjutatud meetrite kaupa raamatuid. Et kuidas juhtida inimesi ja protsesse. Kuidas juhtida kriise ja kutsuda esile muutusi. Aga üks mis kindel – iga juht teab, et kõige olulisem on see, et kõik saaksid aru, kes juht on. Kelle käes on voli otsustada ja mis suunas minnakse. See on põhitõde.

Viimasel ajal on mul tekkinud kummaline kahtlus, et ei saa hästi aru, kes meie riiki juhib. Kelle käes on rool ja gaasipedaal ja pidur? Ning vast kõige tähtsam küsimus: kuhu suunas me liigume? Kas masin on rikkis või juht saamatu?

Peaminister Kaja Kallas?

Meie igapäevaseid toimetamisi peab juhtima peaminister. Tal on selleks kõik võimalused ja meeskond, tal on selleks valimistel saadud rahva volitused. Tema käes on võim ja vägi, et vastu võtta otsuseid ja neid ellu viia. Niimoodi on Eesti põhiseaduses seatud.

Vaadates peaminister Kaja Kallase toimetamisi kipub jääma mulje, et laevuke triivib omapäi. Kolm kuud tagasi ametisse astudes nimetas valitsus oma põhieesmärgina pandeemia alistamise. See oli suur missioon, mille kõrval kõik teised ülesanded kõrvale lükati. Koalitsioonilepingusse kirjutati mugavat sõnavahtu, mille taustal räägiti lubadusest viirus võita. Kahjuks osutus aga viirus võimekamaks kui valitsus. Eesti oli mingil hetkel Euroopa kõige suurema nakatumisega riik. Ärme valeta endale – see oli läbikukkumine. 

Kaja Kallase arvates olid süüdi eelmine valitsus, briti viirusetüvi ja eesti inimesed, kes tarkadest piirangutest kinni ei pidanud. Mitte mingil juhul ei olnud süüdi saamatu juhtimine, käpardlik kommunikatsioon ja vaktsineerimisplaani puudumine. 

Inimesed ootasid selget sõnumit, mis juhtuma hakkab ja mida peab tegema. Selle asemel ilmus iga päev meediaeetrisse erinevaid poliitikuid ja ametimehi, kes rääkisid teineteisele vastukäivat juttu. Haigestumisnumbrite taustal oli mugav saada tähelepanu rääkides piirangute seadmisest, nende mahavõtmisest, kätepesust, distantsõppest, vaktsiinidest ja millest iganes, et järjekordsed viis minutit uudistesaate aega ära täita. Lõpuks tuli Kaja Kallas lagedale kolmekümneleheküljelise käsiraamatuga, mis valgusfoori põhimõttel juhendas eesti inimesi kuidas piirangutemeres hakkama saada. Kas keegi tunneb kedagi, kes oleks selle juhendi läbi lugenud? Kahtlen selles.

Ka vaktsineerimine läks valitsusel rappa. Ilmnes tõsiasi, et selle logistilise ülesande läbi viimiseks puudus mõistlik plaan. Vaktsiinikorruptsioon on tõsiasi. Nagu ka see, et pookimine tõi eriti eredalt välja meie riigi kitsaskohad – järsku selgus, et me polegi nii uhke e-riik nagu me arvasime. Ning ka seadusandlus on kohmakas, riigiaparaat paindumatu ja segab kiirete otsuste vastuvõtmist. Muutusi vajavate valdkondade tööpõld on lai ja söötis.

Kuid ega viirus pole ainus asi, millega valitsus tegelema peaks. Tulevik vajab elamist ja meie ees seisab suur hulk väljakutseid, mis nõuavad lahendamist. Ja küsimusi, mis vajavad otsustamist. Kaja Kallase valitsus on enamasti nentinud, et vajalikke muutusi ei ole võimalik ellu viia, kuna eelarve ei luba ja raha puudub. Eelarve teadupärast peab vastu võtma Riigikogu. Siit tekib loogiline järeldus, et meie riiki peaks juhtima parlament. Kas see on nii?

Riigikogu?

Vastab tõele, et Riigikogu vaat et kõige olulisem ülesanne on võtta vastu riigieelarve. Selle järgi toimub riigi juhtimine, selles seatakse paika raamid, milles valitsus toimetab. Kui kolm kuud tagasi Kaja Kallase valitsus ametisse astus, oli ühiskonnas tunda teatud kergendustunnet – nüüd läheb kõik paremaks ja arukamaks. EKRE võib jalga puhata ning Reformierakond saab oma lubadused ellu viia.

Suures tuhinas jättis Reformierakond aga kasutamata võimaluse tegelikult ka valitsemima asuda. Riigikogu saab ükskõik mis ajal muuta riigieelarvet. Selleks pole tarvis muud, kui vastu võtta lisaeelarve, mis annab võimaluse oma poliitikat ellu viia. Praegune koalitsioon aga seda ei teinud. Reformierakond oleks pidanud juba märtsis vastu võtma lisaeelarve, mis oleks tagasi keeranud eelmise koalitsiooni poolt tehtud rumalused. Vast lihtsamate näidetena katuserahade jagamine või kasvõi sellesama põlvkondade vahelist solidaarsust lõhkuva pensionireformi ära jätmise. Lisaeelarves oleks saanud ette näha kõik vajalikud ressursid, et vajalikke muutusi ja reforme ellu viia. Kahjuks jäid nii rohepööre kui digipööre üksnes koalitsioonilepingus olevaks sõnamulinaks, millel puudub reaalselt vajalik rahaline kate. Samuti jäi muutumatuks eelmise koalitsiooni poolt paika sätitud Euroopa Liidu poolse abipaketis ette nähtud raha kasutamise muutmine. Nii hakkamegi ehitama tulevikus meil kivina kaelas rippuvat õlitehast ja valame ohtralt betooni Tallinna haiglasse. Muuseas, mõlemad on projektid, millele Reformierakond opositsioonis olles kirglikult vastu astus. 

Kaja Kallase valitsus suusatab nendes rööbastes, mille eelmine koalitsioon läbi riigieelarve maha on pannud. Kui Reformierakonnal oleks olnud soov päriselt juhtima hakata, siis oleks tulnud parlamendis kiiremas korras vastu võtta lisaeelarve, mis oleks rööpad seadnud nende soovide järgi. Praegu viib aga Kaja Kallas ellu EKRE rahandusministri poliitikat.

Kas Riigikogu juhib meie riiki. Ilmselt mitte. Eriti kõnekat keelt räägib see, et distantsistungitel keeldusid osad rahvasaadikud oma arvutis videopilti sisse lülitamast, sest taustal olevad reetlikud palmid, mis kliimasse hästi ei sobi, oleksid kõnelenud selgelt keelt, mis maailma nurgas istungil viibiti. Ja kui kogemata videopilt sisse lülitus, siis leidsime rahvaesindaja voodis lebotamas ja e-sigaretti popsimas. „Millega tegeled, armas Riigikogu?“ Sellise küsimuse esitas aastapäevad tagasi president oma aastapäevakõnes. See küsimus ripub endiselt õhus.

Ametnikkond?

Eesti riigi igapäevast toimimist tagavad ametnikud. Nii see peabki olema. Järsku hoopis nemad juhivad meie riiki? EKRE on võtnud kasutusele mõiste „süvariik“, mis tähendabki ametnike toimetamist endale kõige soodsamal moel. Rein Lang on kasutanud ka terminit ABS – administratiiv-bürokraatlik aparaat. Ka tema näeb ametnikkonda eelkõige pidurisüsteemina, mis ei lase muudatusi ellu viia ja elab vaikselt aga kindlalt oma elu. 

Iseenesest on hea, et riik laias laastus toimib hoolimata ükskõik mis pandeemiatest ja saamatutest valitsustest. Peab aga tunnistama, et „süvariigi“ teoreetikutel on vähemasti selles suhtes õigus, et muudatusi ja reforme riigiaparaadi poolt oodata on mõtetu. Nad ei olegi selleks loodud. Nende asi on hoida masinavärki töös nende reeglite järgi, mis seadusandlus on kehtestanud. Teine asi on see, et praegune süsteem on ülereguleeritud. Meil on välja kujunenud uhke administrativmonstrum, millel on purjed ja rattad ja tiivad, kuid mis keerulistel aegadel hästi ei uju ega lenda. Viirusega võitlemine tõi välja suure hulga kitsaskohti. Usun, et paljud seadused, määrused ja normid saaks rahulikult tühistada ilma, et me arugi saaksime, et midagi muutub. Tõhus riigireform ja personaalse riigi põhimõtete ellu viimine peaks oluliselt parandama meie riigiaparaadi toimist.

On olemas arvamusi, et meie riiki juhib politsei, aga see mõttekäik kuulub jaburuste valdkonda. Ka aastakümned tagasi levinud praktika, kus riiki juhiti ettevõtjate poolt sigaritubadest ja viskiklubidest ei päde – vastasel korral poleks erakondade kõige suurem rahastaja kohtu alla sattunud.

Kui juhid, siis juhi!

Keerulisel ajal on kindlal juhtimisel omaette väärtus, lisab selgust ja kindlust. Inglise keeles on hea väljend – „leadership“. See tähendab, et juht võtab initsiatiivi, on eeskujuks ja tõmbab teisi kaasa. Kahjuks tundub, et praegusel ajal seda omadust napib. Juhtimine on saamatu ja laperdav.

Praegu on tänavatel üles riputatud reklaamid, mis ütlevad selgelt: „Kui juhid, siis juhi“. Mõeldud on eelkõige autorooli keerajaid, aga sama põhimõte kehtib ka riigitüüri hoidjatele. Juhtida pole võimalik nii, et põhitähelepanu on pööratud sotsiaalmeedia uudisvoole. Juhtida pole mõtet nii, et eesmärgiks on võimalikult suur hulk laike ja püstiseid pöidlaid.

Hea Kaja Kallas, varsti on valitsusel esimesed 100 päeva möödas ja aeg on päriselt riiki juhtima hakata. Me oleme eelmise koalitsiooni tõttu kaotanud kaks aastat, oleks väga kahju, kui me järgmised kaks aastat kaotaksime niisama tiksumisele. Muutused ja reformid vajavad elu viimist. Ja saamatusele pole vabandust.