Riikide, ettevõtete ja ka inimeste elus on hetki, mil avaneb võimalus teha midagi suurt ja tähtsat. Avaneb ajalooline aken, kui tuleb võtta vastu otsuseid, mis mõjutavad tulevikku. Kui tuleb võtta vastu otsuseid, kas tiksuda vanal moel edasi või viia ellu unistusi. Tähtis on sellised hetked ära tunda, selleks on tarvis tarkust ja visiooni. Muutuste tegemiseks on vaja aga julgust, sest alati on turvalisem lasta end vooluga kaasas kanda. Elu tuleb elada nii, et pärast ei oleks piinlikult kahju teostamata unistuste pärast. See põhimõte kehtib ka riikide ja rahvuste kohta.
Eestil on praegu see võimalus.

Oleme ausad, me oleme jõudnud ühe arenguetapi lõppu. Hoog on raugenud ja areng on muteerunud peenhäälestamiseks. See on olnud edukas aeg, me oleme paljuski olnud teistele riikidele eeskujuks. Meie nõuandeid on kuulatud ja meie kogemusi hinnatud. Samas on viimasel ajal üha rohkem kosta tõdemusi, et see, mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi. Viimane aasta kriisis elades on nende sõnade tõestamiseks toonud suure hulga näiteid. Ühiskonnas on tekkimas ootus muutuste järele. Nende sõnastamine ja ellu viimine ongi riigijuhtide ülesanne. Ajaloolise hetke tunnetamine ja muutuste juhtimine ongi riigimehelikkuse proovikivi.

Kui tahta sõnastada lihtsal kombel praegust valikut, siis võib seda kirjeldada järgmiselt: kas me kärbime end lolliks või investeerime rikkaks.
See küsimus on relevantne muidugi juhul, kui me tahame olla jõukad. Tahame olla edukad. Tahame seda, et jõukad ja edukad oleksid ka meie järgmised põlvkonnad. Ilmselt tahame. Vastasel juhul poleks meie riigi pidamisel suurt mõtet. Läbikukkunud riigis ei taha inimesed elada. Järgmised põlvkonnad paneksid sellisest riigist plehku. Maailm on suur ja lai ning Austraalia apelsinid vajavad korjamist. Aga me ju ei taha, et see juhtuks. See oleks loll valik.

Iga inimene, kes on kokku puutunud ettevõtlusega teab, et rikkaks ei ole võimalik kärpida. Kulude kokkuhoid ja peenhäälestamine võib nihutada kasumimarginaali komakohta, aga suuri muutusi see esile ei kutsu. Jõukaks teeb tark investeerimine. Investeerimine tähendab aga seda, et tehakse midagi teistmoodi. Tehakse midagi, millest tulevikus kasu on. Investeerimine ei ole olemasolevasse süsteemi kütuse peale valamine, sel juhul jookseb mootor paratamatult kokku. See on lihtsalt rumal kulutamine. Investeerimine on olemasoleva süsteemi muutmine paremaks, tõhusamaks ja töökindlamaks.

Eestil on praegu parim aeg uue arenguhüppe tegemiseks. Meil on nii võimalused kui ootused. Meil on võimalus saada investeeringuteks laenu. Justnimelt investeeringuteks, mitte niisama laristamiseks. Raha pakkumine seoses ülemaailmse kriisiga on totaalne. Ning meil on ühiskonnas ka ootused muutusteks. Inimesed ju näevad, et vanad süsteemid ei toimi ja jooksevad kokku. Paremat võimalust reformideks ei tule.

Riiki juhitakse läbi eelarve, muutusi viiakse ellu rahaga. Meil on olnud mõned päevad aega tutvuda riigieelarve strateegiaga, mille valitsus eelmisel nädalal heaks kiitis. Dokumendis sisalduvad ohtrad leheküljed ei suutnud varjutada kurba tõdemust: arenguhüpet ei tule ja ambitsioonikaid reforme pole plaanis. Tulevikku suunatud investeeringute asemel on valitud kärpimise ja peenhäälestamise tee. See tee aga jõukust juurde ei loo. See on keskpärasuse umbne rada.

Kahjuks valitseb praeguses valitsuses ja Reformierakonnas ideede põud. Valitseb hägune lootus, et see, mis tõi meid siia, aitab meil ka edasi minna. Plaanitav arenguhüpe ei vii meid edasi, vaid hoopis tagasi 2015. aastasse. Riigieelarve strateegia on paigalseisu jõuline mootor. Riigi ülesanne peaks olema kõigi inimeste ja ettevõtete eest tõkete ära võtmine, et nende potentsiaal saaks teostuda. Kahjuks seda ei juhtu.

Mitmed riigid põhjalas on näidanud, et edukate muutuste saavutamiseks on kõige otstarbekam investeerida inimestesse, investeerida haridusse ja innovatsiooni. Haridusreformi asemel näeme me huvihariduse rahastamist poole võrra. Rohepöörde asemel ehitatakse Virumaale õlitehast. Tervishoiureformi asemel ehitatakse Tallinna haiglat. Ei investeerita inimestesse, vaid valatakse betooni.

Muutuste ellu kutsumise kõige suuremaks vaenlaseks on sõnavaht, millesse on kerge uppuda. Arendamine, võimestamine ja parendamine on väljendid, millega on mugav varjata ideedepuudust. Lihtsa näitena võiks tuua planeeritava digipöörde. Kas ei oleks võimalik pisut rohkem konkreetsust. Digipööre ühiskonnas tähendab loomulikult riiklike IT projektide ellu viimist, mis võimaldaksid Eestil üle minna personaalse riigi põhimõtetele, kus igale inimesele disainitakse riiklikud teenused vastavalt tema isiklikest vajadustest. Aga samavõrd tähendab see kiire interneti jõudmist iga inimeseni hoolimata tema elukohast. Samuti oleks hädavajalik riiklik investeeringutoetus väiksematele ja keskmistele ettevõtetele, et nad saaksid oma ärisüsteemid ja veebipõhised müügikanalid üle viia tänapäevastele põhimõtetele. Värskelt arendatud veebipoodi ja IT juhti pangale laenutagatiseks ju ei anna. Siin peabki riik appi tulema. Digipööre ei saa toimuda ainult riigisektoris, see peab jõudma ka inimeste kodudesse ja kogu majandusse.

Riigieelarve strateegia on protsess, et luua reaalset riigieelarvet. Loodame siiralt, et valitsus võtab selle ennem sügist ette ja teeb seda olulisent suurema ambitsiooniga kui praegu. Minugi poolest arendagu seda ja võimestagu ja kasvõi parendagu, kui sellised tegevused on enam meelepärased, aga tulemuseks võiks olla plaan, millega minna edasi. Mitte kähku tehtud kärpimiskava, vaid pikk investeerimisplaan, millega luuakse meile jõukam tulevik. Muidu raiskame kasutult ära järgmised kaks aastat ja tiksume hoogsalt kuni järgmiste valimisteni.

Peagi sabub hetk, kus Kaja Kallas on olnud valitsusjuhiks 100 päeva. Mäletatavasti pani ta tol hetkel lauale 100 päeva plaani koos tegevuste ja konkreetsete tähtaegadega, mil üks või teine lubadus tuleb ellu viia. Põgus pilguheit sellele tegevuste plaanile näitab, et enamus neist pole teostunud. Kahjuks on nii, et praegusel valitsusel pole pikka plaani, millega tulevikku muuta. Veelgi hullem on see, et praegune peaminister on olnud saamatu ja pole ära teinud isegi poolt rehkendust, mida ta sada päeva tagasi lubas. Mis seal ikka, tiksume edasi…