Uus võimuliit toob lisaks ambitsioonitule võimuleppele Eesti riiki juhtima valitsuse, kus on eelmisest 60% jagu vähem naisi. Sellega astub uus valitsus mitu sammu tagasi soolise tasakaalu saavutamisest, kuigi Riigikokku pääses senisest enam naisi.

Eelmises valitsuses oli iga kolmas minister naine – viieteistkümnest liikmest viis. Nüüd jõudis ministri positsioonile ainult kaks naist. Miks? Keskerakond ja Isamaa esitasid kumbki ühe naise ministrikandidaadiks, EKRE mitte ühtegi. Ometigi oli EKRE esimees Mart Helme öelnud enne valimisi, et tema valitsusse kuuluks vähemalt 3-4 naist.

Eelmise valitsuse naistest jätkab ainult Mailis Reps, kes tegutseb ka edaspidi haridusministri kohal. Olgugi, et tema tegevus Kohtla-Järve eestikeelse gümnaasiumi skandaalis viis Keskerakonna juhtide tõdemusel neilt tõenäoliselt valimisvõidu. Isamaa poolt rahvastikuministriks toodud Riina Solmani tööülesanded on praeguse seisuga üsna ebaselged, kuna tegu on portfellita ministri positsiooniga, mis kaotati 2009. aastal.

Eesti on sellise valitsusega tegemas vähikäiku, sest erinevalt varasemast ei jagunud naistele valitsuses ühtki võtmepositsiooni ning portfellita rahvastikuministri koha juurdeloomine mõjub otsekui võrdõiguslikkusest taganemise viigilehena.

Perede toimetuleku parandamisele suunatud valimislubadustest jõudsid võimuleppesse vaid mõned riismed ja sedagi umbmäärases sõnastuses: “seame eesmärgiks” ja “analüüsime”. Laste kasvatamise ja hariduse peatükkides ei leia kahjuks ühtegi väljahõigatud lubadust. Värskest koalitsioonileppest ei leia naiste väärtustamisega seotud teemasid, kuigi Eesti on palgalõhe ja soolise ebavõrdsuse poolest Euroopa arenenud riikidega võrreldes esirinnas. Naised on mainitud vaid perekonna määratlemise plaanis mehe ja naise vahelise liiduna – sellega on uue valitsuse silmis ka naise koht Eesti ühiskonnas määratud, pliidi ja kraanikausi vahel meest oodates.