Eestis on uuel poliitilisel jõul väga raske siseneda poliitilisse konkurentsi. Viimati suutis seda teha jõuliselt Res Publica, aga toona olid hoopis teistsugused turule sisenemise tingimused.

Erakondade riigieelarveline rahastus oli toona kolm korda väiksem (seda tõsteti 1. jaanuar 2004 kolm korda ja see tekitas tänased kartellierakonnad) ja mis peamine, ettevõtete annetused olid lubatud. Pärast seda on toimunud kaks sisenemiskatset, esiteks Rohelised ja teiseks Vabaerakond, kes olid mõlemad nišiettevõtmised. Täna on küsimus selles, kas õnnestub valida selline parlament, kus on kuus osalist. Eesti 200 on esimene katse moodustada uut poliitilist jõudu viimase 15 aasta jooksul, kui me mõtleme erakonna all moodustist, mis tahab kõnetada kõiki ühiskonnagruppe.

Nagu näitab Eesti 200 kogemus, ei ole konkurents vanade erakondadega reaalelus eriti lihtne, et mitte öelda kohati ka võimatu. Kui tänaste parlamendierakondade kampaaniakulud on kokku ligi 10 milj. eurot või pisut selle alla, siis olukorras, kus annetuste korje on limiteeritud ainult eraisikute annetustega, on annetuste saamine keerukas. Esiteks on igasugune poliitika toetamine meil ebapopulaarne ja sellist tegevust vaadatakse justkui pooleldi korruptiivsena.

Teiseks riskivad need vähesed julged, kes on valmis poliitilist tegevust toetama kaotatud hangetega ja nö klubist välja arvamisega.

Kõike seda ilmestab käesolev valimiskampaania, kus mitmed telekanalite juhid on eravestlustes tunnistanud, et nad ei oleks ealeski arvanud, et telekampaaniate mahud Eestis saaksid tõusta sedavõrd kõrgele. Siin on sisuline külg – olukorras, kus meile virutatakse meie oma ehk maksumaksjate rahaga iga õhtu tunde ja tunde poliitreklaamidega vastu pead, muutub kokkuvõttes väga keeruliseks päris asjadest rääkimise. Reaalsuses on selline tunne, et selline poliitvaip, mis vaatab vastu õhtuti televiisorist, ongi poliitika.

Näiteks Eesti 200 on praktiliselt loobunud telereklaamide tegemisest, kuivõrd see, mida suudetaks reklaamina osta, kahvatub selle reklaamihulga ees, millega riigieelarvelise toetusega erakonnad saavad arvestada ja veel enam, me teame, et sellega asi ei piirdu. Erakonnad, kellel on tagatud püsiv ja suur kassavoog riigieelarvest, võtavad kampaaniateks veel lisalaene.

Kui nüüd asetada end mõne Eesti panga kingadesse, siis miks mitte anda laenu juriidilisele isikule, kelle kassavoog on järgmised 4 aastat tagatud ja muuseas, nii palju kui on meedia vahendusel teada, neid laene antakse naeruväärsete intressidega. Meie ei saa endale sellist käitumist lubada. Meie juhtorganid ei aktsepteeriks mitte kunagi sellist suhtumist, sest me teame, et institutsioonidel on oma eelarve ja seega meil ei ole lihtsalt võimalik kulutada rohkem, kui me oleme suutnud annetustena raha kokku korjata. MTÜ juhatuse liikmed saavad suurepäraselt aru, et üle oma võimete ei ole võimalik kulutada, sest see võib halvemal juhul lõppeda vangi minekuga.

Eesti 200 programmiline ettepanek on, et tulevikus saaksid kõik erakonnad riigieelarvest võrdselt toetust. Meie kui liberaalselt mõtlevad inimesed ei tahaks tegelikult piirata erinevaid kampaania kanaleid ja kampaaniate vorme, aga tundub, et see on liiga idealistlik vaade Eesti puhul. Kokkuvõttes, pärast neid valimisi on Eesti 200 ettepanek arutada kiiremas korras poliitiliste tegevuste rahastamist riiklikult tähtsa küsimusena.