Uudis sellest, et endine haridusminister Mailis Reps lasi oma 45. sünnipäeval parteiladvikule korraldatud õhtusöögi pealinna nooblis restoranis maksta kinni ministeeriumil ehk maksumaksjal, ei pane isegi enam kulme kergitama.

Keskerakondlik korruptsioon on juba nii tavaline, et midagi üllatavat leida on siin keeruline. Kui miski siin veel üllatab, siis ainult see nahaalsus, kuidas pärast järjekordseid Jura kohvimasina ja „joogid autosse“ skandaale ilmsüüta silmadega inimestele otsa vaadatakse ning öeldakse, et kui oligi väike libastumine maksumaksja rahaga, siis tulevikus enam seda ei juhtu.

Keskerakonda on läbi aastate iseloomustanud see, et isiklik ja avalik rahakott aetakse segamini. Kammertooni sellele andis juba erakonna endine esimees Edgar Savisaar, kelle puhul oli erakonna ja Tallinna linna tengelpungadega sehkendamine lausa sümptomaatiline. Kogu see poliitkultuur on pea muutmatult kandunud ka Savisaare jüngritest võrsunud tänasele Keskerakonna ladvikule.

Usaldus riigi vastu kadunud

Arvatavasti on aastatepikkuse tegevuse tulemuseks miljonid eurod maksumaksjate raha, mida Keskerakond ja tema liikmed on kasutanud erakonna ja isiklikuks hüvanguks. Veelgi suurema kahju oleme me kõik saanud seoses sellega, et avalikku võimu on süstemaatiliselt kasutatud erakondliku masinavärgi käimashoidmiseks. See on lõhkunud inimeste usaldust oma riigi vastu, ettevõtjate usaldust avatud ja läbipaistvasse ettevõtluskeskkonda ja me oleme selle kõik ühiselt kinni maksnud, kas reaalse raha või korruptsioonist tingitud usalduse- ja mainekao tõttu.

Kui Kaja Kallase valitsus astus Keskerakonnaga seotud Porto Franco korruptsiooniskandaali tuules ametisse, siis lubati ambitsioonikat plaani korruptsiooni ohjeldamisel. Paraku on nii see plaan kui vastavad tegevused olnud naeruväärsed. Ministri nõunikele huvide deklareerimise kohustuse panemine ja ERJK pädevuste suurendamine ei ole küll midagi sellist, mis annaks avalikkusele selge ja arusaadava signaali, et korruptsioonivastane võitlus oleks valitsuse jaoks üldse mingi prioriteet.

Pigem annab see sõnumi, et võim ükskõik mis hinna ja eetiliste ning moraalsete kompromissidega on lahe ja õigustatud. Tõelise huumorina mõjub aga koalitsioonilepingu punkt, mis näeb ette huvide konflikti vältimise juhiste koostamist ministritele. See on muide ka koalitsioonilepingu korruptsioonipeatüki esimene lause.

On viimane aeg asuda tegutsema

Kui tänased riigijuhid tahavad säilitada riigi usaldusväärsust oma kodanike, maksumaksjate, ettevõtjate ja kõigi silmis, kes tahavad et meil oleks aus ja läbipaistev riigivalitsemine ja seeläbi tugevam ja toimivam ühiskond, on vaja reaalseid tegusid. Kogu tänase valitsuse saamatu plaan korruptsiooni ohjeldamisel vajab põhjalikku revisjoni ja täiendamist. Erakondliku korruptsiooni vähendamiseks tuleb taastada seadusesäte mis lubab likvideerida kriminaalkorras süüdi mõistetud partei.

Meenutan, et just Keskerakonna ja Reformierakonna häältega võeti see säte aastal 2014 Karistusseadustikust välja. Kui tahame Eesti poliitikasse tuua muutuse, siis tuleb selline kriminaalpreventsiooni eirav õigusnihilism kiiremas korras lõpetada ja esmajärjekorras tuleb lõpetada kriminaalkaristuse saanud erakonna riigieelarveline toetamine.

Erakondade püsiva rahanälja leevendamiseks tuleb piirata ka valimiskulusid ja vaadata üle põhimõtted, kuidas parteisid riigieelarvest üldse rahastatakse. Poliitika on ikkagi ideede ja lahenduskäikude, mitte rahapakkide vaheline võitlus, mistõttu võiks vabalt ühe valimiskampaania suuruseks kehtestada pool miljonit eurot. Selle raha eest saaksid piisavalt tähelepanu nii ideed kui ka kandidaadid.

Kui tänased valitsusparteid ei suuda ka sellele viimasele vargusele adekvaatselt reageerida, siis vajume üha enam tagasi sohu, kust me kolmkümmend aastat tagasi oma riigi ehitamist alustasime. Täna võiks alustada sellest, et kleptomaanial ei saa olla kohta Eesti riigijuhtimise, veel vähem valitsuspartei parlamendifraktsiooni esimehe ameti juures.