Täna, 12.04.2019 Postimehes avaldatud artikkel Lauri Hussarilt

Eesti poliitikasse on viimaks täielikult sisse toodud USA-s ja Euroopas edukaks osutunud mõttelaad. Seda võib nimetada trumpismiks, kultuurisõjaks või selle ideoloogia ühe ristiisa Trumpi kampaaniameistri Steve Bannoni järgi Bannoni palveraamatuks.
Võõra ja ekspansiivse ideoloogia eesmärk on parempopulismi ja äärmusluse võimuleaitamine. Populismile omaselt tuleb selle eesmärgi nimel näidata end eliidivastasena. Loomulikult on vaenlaseks ka ajakirjandus, mida tembeldatakse valede levitajaks ja peavoolumeediaks ning vastu tuleb olla kõigele, mis tuleb väljastpoolt.

Ja mõistagi sobib ka mustrisse imehästi massiimigratsiooniga hirmutamine. Selle ideoloogia juurde kuulub põhimõte, et mida räigem on rünnak, seda vähem peab hiljem põhjendama. Uus ja võimalik, et ka räigem rünnak tasandab või varjutab varasemad väljaütlemised. See meetod on lihtne, vaba sõnavastutusest ja tõendamiskohustusest. Leia endale vaenlane, tümita teda, sildista ja naeruväärista.

Rünnakuobjektiks sobib kitsas inimgrupp, tegevusvaldkond või miks ka mitte, midagi hoopis suuremat. Keskerakonna ridades Europarlamenti kandideeriva Igor Gräzini kirjatükk “Varsti tuleb uus Euroopa” (Tartu Postimees, 3.04) on siinkohal näide poliittehnoloogiast, mille ainukeseks eesmärgiks on külvata segadust ja ebakindlust ja seda kõike ilma selgeid argumente ja lahendusi pakkumata.

Kui jätta kõrvale, et lubatakse müütilist uut Euroopa, siis on ridade vahele kirjutatud ka see, et ainsaks lahenduseks on mehe äravalimine. Gräzin on valinud oma rünnakuobjektiks Euroopa Liidu, süüdistades seda pea kõikides Eesti hädades. Grotesksena mõjub selles loos tema endise ja tänase erakonna juhtimise all tehtud siseriiklike otsuste, nagu näiteks Mäo liiklussõlme võimalike vigade Euroopa süüks panemine. Seejuures maalib ta Eesti arengutest nn. Euroopa diktaadi all hirmuäratava pildi ja ütleb nii: “raudteeliiklus on poolik, praamiühendus saartega ja lennuühendused elavad üleeilses päevas. Eesti põllumees normaalset toetust ei saa ega hakkagi saama. Teid ehitatakse valesti – alates Mäo teeristist, mille tõttu on Paide ühendus kadunud, kuni totakate kergliiklusteedeni välja.”

Olgu öeldud, et pea kõik nendest on siseriiklikud otsused ja seda ütleb mees, kes on Eestis peaaegu alati olnud seotud peaministrierakonnaga.
Kirsina tordil mõjub selle juures lausvale pagulaskvoodist ja hordidest, samas kui teame, et kvoot ja sellele üle nelja korra alla jääv tegelik pagulaste hulk on Eesti mõistes kaduvväike. Täna mahuvad Eestisse tulnud 107 pagulast ära ühte kortermajja, aga hirmu ja õudu saab külvata vähemalt Tartu linna jagu.

Sarnane, fakte eirav manipulatsiooniskeem leiab Euroopas ikka ja jälle kõlapinda. Brexiti hääletusel võideti toetus Euroopa Liidust lahkumisele valede ja räige poliittehnoloogiaga. Rahvale lubati kontrolli tagasiandmist, aga selle asemel saadi totaalne kaos. Rahvale lubatud 350 miljonit naela nädalas tervishoiu arendamiseks, aga saadi tühjad pihud. Rahvale lubati jõukuse kasvu, aga tõsiasi on see, et Brexiti järel tekkinud inflatsiooni tõttu on saareriigi inimeste ostujõud viimasel kahel aastal hoopiski langenud. Riik on mõistetud tühikäigule ning suurte lootustega petetud rahvast tuleb edaspidi käima saada veelgi krõbedamate poliitkampaaniate abil. Tulemuseks on täielikult lõhenenud ühiskond. Brexiti käigus tehtud sammude ainsaks õigustuseks on kõlanud see, et lõpuks on võetud kuulda ka nende häält, keda varem ei olnud üldse kuulda.
Sama retoorikat kasutatakse EKRE kaasamise õigustamiseks. Oleme korduvalt kuulnud Isamaa ja Keskerakonna mantrat, et EKRE sadat tuhandet valijat tuleks kuulda võtta ja sellepärast tuleb see partei valitsusse võtta. Seejuures unustatakse täielikult ära need ligi 270 tuhat valijat, kes ei andnud oma häält tänasele valitsuskoalitsioonile.

Kui Gräzin on äärmuspopulismi don Quijote, siis EKRE on selle pealiin ning mõistagi troonivad siin peagi ametisse astuvate sise- ja rahandusministri väljaütlemised. Suur osa nende leksikast on välja mõeldud. Näiteks müütilisest süvariigist jutlustamine mõjub kui peatükk Tolkieni teosest. Sellega tegelemise õigustamiseks on Mart Helme kasutusele võtnud isegi Stalini tsitaadi, et kaader otsustab kõik ning seetõttu tuleb liistule tõmmata ka süvariik. Kõige grotesksemalt mõjub selle juures tõsiasi, et sõna süvariik ei leidnud koalitsiooniläbirääkimiste laua taga mitte kordagi isegi mainimist. See tõestab küünilist goebbelslikku kaalutlust, et vale peaks olema nii suur, et seda usutaks. Kui nii, siis saab süvariigi juurest edasi minna vaid lamemaa juurde.

Kogu selle ühiskonda tappidest lahti kiskuva ja lammutava ideoloogia eesmärk on muutus. Milleni see muutus viib, ei ole enam oluline, sest ka tegijad ise ei tea, milleni see viia võib. Kahjuks ei ole see neile isegi enam tähtis, sest eesmärgiks on vaid poliitilise võimu haaramine, mida kinnitas ka EKRE pea kõikidest oma tuumikvalimislubadustest loobumine. Kuigi Jüri Ratas tahaks seda väga uskuda, siis EKRE oma retoorikat ei muuda ja seega võime olla kindlad, et niisama lihtsalt manitsemisega valedel ja lahmimisel põhinev lõhestav poliitretoorika üle ei lähe.
Eesti on eriline riik, sest suudab elus hoida üht maailma väikseimat kultuurkeelt. Eestlased on alati osanud ajada asju targalt ja omatahtsi. Kui võõra mõttelaadi toel lõhkuda ja lõhestada meie ühiskond, siis võib see kujuneda ohuks kogu riigile, sest inimeste usaldus on parim, mida üks riik võib pälvida ja halvim, mida kaotada.