Valitsuspoliitikud räägivad küüniliselt erakondade rahakoti paisutamisest. Tegelikult tuleks hoopis vähendada poliitikale kuluva raha hulka. Kõige efektiivsemalt saaks seda teha valimiskuludele ülempiiri seadmisega, kirjutab Lauri Hussar.

Kas kujutate ette olukorda, et retsidiivne pätt lösutab pärast järjekordset vahelejäämist politseijaoskonna sohval ning arutleb selle üle, et millist mööblit võiks vastuvõturuumi valida või millist värvi sokke tuleks korrakandjatel jalga tõmmata.

Või kas kujutate endale ette, et firmajuht, kes on läinud omaniku tagant varastama, teeb pärast viimasele vahelejäämist ettepaneku, et talle võiks raha juurde anda, ehk lõppeb siis isegi varastamine.

Kõlab jaburalt, aga just sellisesse konteksti asetub järjekordse korruptsioonikahtluse alla sattunud Keskerakonna esimehe Jüri Ratase ERR-i raadioeetris tehtud ettepanek, et korruptsiooniohu vähendamiseks tuleks eraisikute annetused erakondadele keelata.

Läänelikus demokraatias ei tuleks selline asi kõne allagi. Läänelikus demokraatias oleks kurikaelal sellises olukorras valida, kas vaadata kinnipidamiskambri lage ühe või kahe silmaga või hoopis suletud silmadega.

Eestis saab erakond, mis on kahtlaste rahatehingute tõttu juba kaks korda kriminaalkorras süüdi mõistetud, millest viimane karistus on ka veel kehtiv, hoopistükkis preemiat riigieelarvelise toetuse näol.

Ja mis veelgi drastilisem, Eestis saab selline erakond, mis on äsja saanud kahtlustusele kriminaalkuriteos moodustada uue valitsuse, mille koalitsioonilepingus ei ole ühtegi tõsiseltvõetavat punkti kõrgel tasemel poliitkorruptsiooni ohjeldamise kohta.

Kaitsepookimine

Poliitiline kommunikatsioon tunneb mõistet kaitsepookimine. Reeglina mõistetakse selle all tegevust, mis aitab peaprobleemilt tähelepanu kõrvale juhtida ja paneb selle üle juurdlejad tegelema millegi muuga.

Kaitsepookimine võib olla ka ennetava rünnakuga oponendi rivist väljalöömine, aga see võib olla ka kriisi kommunikatsioonifookuse laiakstõmbamine, et vähemalt oma toetajatele ei mõjuks skandaal liiga rängalt.

Sellesse ritta asetub ka Jüri Ratase ettepanek, et erakonnad saaksid tulevikus enda tegevuseks vajaliku raha riigieelarvest ning eraisikud parteidele enam annetada ei tohiks. Esmapilgul kõlab justkui kaalumistväärt ettepanekuna, kuid saatan peitub alati detailides.

Poliitanalüütikute hinnang ekspeaministri ettepanekule oli üsna ühemõtteline, et kui tähelepanu kõrvalejuhtimine välja võtta, siis sisulises perspektiivis tähendaks selline samm riigieelarvest erakondadele makstavate summade suurenemist.

Ratase ettepaneku teine pool oli justkui samm võrdsema konkurentsi ja avatuma ühiskonna poole ning nägi ette erakondade võrdset rahastamist, sealhulgas ka raha uutele erakondadele. Tõsi, Ratas tegi seda kõike klausliga, et loomulikult peab see kõik leidma riigikogus laia toetuse, ehk sisuliselt ta juba teadis, et mõttevälgatuseks see idee ainult jääbki.

Riigieelarvest suurimat toetust omava Reformierakonna esimees Kaja Kallas reageeriski Ratase ettepanekule kiiresti ja ütles, et ei saa seda toetada, sest praegune süsteem on optimaalne. Sellega oleks justkui diskussioon lõppenud, ent Eesti poliitika üht tuumikprobleemi ei lahenda see karvavõrdki.

Kuidas oleks aususega?

Korruptsiooniskandaali tuules tekkinud Eesti uue valitsuse koalitsioonileping tegeleb kõige muu kui erakondade ja Eesti poliitika päästmisega rahalõksust, aga just siin peitub võti, mis aitaks tulevikus ära hoida servituudi- ja kilekotiskandaale.

Valitsuspoliitikute suust kõlama hakanud küünilise erakondade rahakoti paisutamisjutu ajamise asemel tuleb seega keskenduda sellele, et hoopis vähendada poliitikale kuluva raha hulka. Kõige efektiivsemalt saaks seda teha valimiskuludele ülempiiri seadmisega.

Poliitika on ikkagi ideede ja lahenduskäikude, mitte rahapakkide vaheline võitlus, mistõttu võiks vabalt ühe valimiskampaania suuruseks kehtestada pool miljonit eurot. Selle raha eest saaksid piisavalt tähelepanu nii ideed kui ka kandidaadid.

Seega on Jüri Ratasel ühes asjas tuline õigus. Ära tuleb lõpetada ka erakondade ebavõrdne rahastamine riigieelarvest. Olukord, et valimistulemusest sõltub otseselt ka erakonna rahakoti paksus, on kinnitanud, et madalama moraali ja eetikaga erakonnad ei suuda pidevas rahanäljas olles oma näppe kahtlastest tehingutest eemal hoida.

Erakondade rahastamise süsteemis on täiesti jabur ka see, et kriminaalkorras süüdi mõistetud erakonnale makstakse riigieelarvelist toetust edasi. Sisuliselt on tulemus saavutatud ju ebaausalt ja kahtlase rahaga, aga riik on otsustanud neid selle eest premeerida.

Kui tahame Eesti poliitikasse tuua muutuse, siis tuleb selline kriminaalpreventsiooni eirav õigusnihilism kiiremas korras lõpetada ja mingiks ajaks peab kriminaalkaristuse saanud erakonna riigieelarveline toetamine lõppema.

Korduv kriminaalkorras süüdi mõistmine peab tähendama juba erakonna eemaldamist valimistelt või sundlõpetamist.

Ehk oleks viimane aeg hakata Keskerakonnal mõtlema aususe peale. Vastasel juhul juhtub nendega nii nagu Venemaal, kus Vladimir Putini miljarditesse eurodesse küündiva korruptsiooni sümboliks on saanud peldikuhari. Keskerakonda ähvardab seegi, et nende korruptsioonisümboliks on saamas kohvimasin Jura.