Eesti on keerulistel aegadel suutnud ikka teha õigeid ja julgeid otsuseid, mis vaatavad tulevikku ja mille elluviimisel oleme saanud sihi ja enesekindluse. Olgu nendeks otsusteks siis majanduse restruktureerimine üheksakümnendatel, selge ja otsustav suund liitumaks Euroopa Liidu ja Natoga või ühinemine eurotsooniga ning võlakriisiga toimetulek. Kõikidel puhkudel on ühiskond eesmärgi saavutamiseks tuntavalt pingutanud ja seda põhjusel, et eesmärk on olnud selge ja sihid paigas. Nii peame iseenesestmõistetavaks, et kaitsekulutused ületavad meil 2% SKP-st, et Eesti on avatud majandusega riik ja et kogu Euroopa Liit on lahti meie kaupadele, teenustele ja inimestele. Iga selline otsus on aidanud Eesti uuele tasemele, tõstnud meie enesekindlust ja andnud ühiskonnale eduelamusena edasist tegutsemistahet. Viimane suur samm eurole üleminekuna jääb aga rohkem kui 10 aasta taha, misjärel on tegeletud vaid peenhääletamise ja kahjuks viimastel aastatel ka ühiskonda lõhestavate poliitmängudega väärtuspoliitilistes küsimustes.
Uus valitsus lubas võimule tulles ambitsioonikat plaani. Kõige kõlavamad olid lubadused koalitsioonikõneluste ajal. Sellele järgnenud koalitsioonileping oli oluliselt hillitsetum. Valitsuse 100 päeva plaan tekitas juba küsimuse, kas neil üleüldse mingit plaani on, või on tegu pelga sooviga riiki valitseda. Riigi eelarvestrateegia heakskiitmine järgmisteks aastateks kinnitas kahjuks just viimast kahtlust. Suur osa lubadustest realiseerub vaid tegevuskava koostamise, mitte reaalse tegevusega. Suured investeeringud on seotud valdavalt vaid eurorahadega ning ohtralt küsimusi on tekitanud ka majanduse ülekuumenemise jutt seoses teedeehituse tempo langetamisega. Ent kõige arusaamatum kogu eelarvestrateegia puhul on laia kärperetoorika kasutuselevõtt. Kõige rohkem küsimusi tekitab selle kärpe juhuslikkus. Rahandusekspertide sõnul on 60 miljoni suurune kärbe liiga väike, et kuigi tõsiselt parandada eelarveetasakaalu, samas lööb see paljusid.
Tean mitmeid lapsevanemaid, kes koroonakriisi lockdowni ajal jätkasid maksmist laste huvihariduse eest selleks, et ka huviringidel õnnestuks keeruline aeg üle elada. Riigi otsus, et edaspidi vaadaku inimesed ja kohalikud omavalitsused ise, kuidas huviharidust korraldada, tuli neile korraliku külma dušina. „Niipalju siis riigi solidaarsusest,“ kõlas ühe ülikriitilise lapsevanema hinnang. Selles lühikeses lauses on sees nii pettumus kui etteheide. Nii ongi valitsuse poolt kavandatud juhuslik kärbe teinud haiget paljudele ja ei lahenda kuigivõrd kriisi tõttu kasvanud probleeme. See on võimaldanud küll tolmu pühkida Reformierakonna igapõliselt mantralt, ehk kärpimise ja korras riigirahanduse jutult, aga ei aita parandada ei riigi rahandust, ega seada kõrgeid eesmärke edaspidiseks. Selle asemel, et keskenduda nutikatele investeeringutele, mida võiks teha praegust odavat laenuraha kasutades, mis aitaks stimuleerida majandust ja viia läbi suuri struktuurseid reforme, otsustati tegeleda juhusliku suhtekorralduseesmärkidest kantud kärpega. Tulemuseks on niigi koroonakriisist väsinud inimeste väljavihastamine, kuid veelgi hullemana usu kadumine, et valitsuserakondadel on üleüldse mingi plaan, kuhu ja kuidas Eestit edasi viia. Kui uue valitsuse kaks esimest viga olid seotud koroonkriisi alahindamise ja juhtimiskindluse puudumisega, siis kolmas viga on neist kõige tõsisem, sest väljendub totaalses ambitsiooni puudumises, mis aitaks meil tänasest kriisist väljuda julgelt ja enesekindlalt. Eesti vajab täna arenguhüpet koos tegelike struktuursete reformide, digi- ja rohepöördega. Selle asemel on otsustatud tiksuda veel kaks aastat kuni järgmiste valimisteni.