Kuidas sõlmida valitsuse moodustamise näitel abielu, kui keset tuba on soe ja aurav hunnik?

Lauri Hussar, Eesti 200 juhatuse liige

Karistuse määramise puhul on olnud alati tähtsal kohal ka selle preventiivne iseloom. Poliitilisele korruptsiooni ennetamisel on tähtis ka avalikkuse reaktsioon. Kahjuks on see Parto Franco juhtumi ilmsikstuleku, valitsuse tagasiastumise ja uute koalitsioonikonsultatsioonide taustal olnud marginaalne. Kui mõned erandid välja jätta, siis jätab see ka paljusid ajakirjanikke peaaegu külmaks, kuigi püüdlus poliitilise kultuuri parandamise poole peaks olema nende peamisi teemasid.

Käesolev nädal läheb Eesti poliitika ajalukku sellega, kuidas erakonnal on võimalik 24 tunni jooksul saada kriminaalsüüdistus, teha valitsuse tagasiastumisotsus ning alustada puhtalt lehelt uue koalitsiooni moodustamist. Seejuures on kahtlustuse summasid vaadates tegu Eesti aegade ühe kõige suurema korruptsioonijuhtumiga. Seega, ajaaken häbiks, patukahetsuseks vastutuseks ja meeleparanduseks on kahanenud  ööpäevale. Kõige tõenäolisem on aga see, et tänase tegelikkusega ei haaku ükski nendest poliitilise kultuuri leksikasse kuuluvatest sõnadest. Küll võib nende ülikiirete sammude taga aimata mõisteid võim, kontroll, amet ja raha. Avalikkusele on jäänud mulje, et seekord on partneri valinud korruptsioonisüüdistuse all ägav erakond, mitte presidendilt valitsuse moodustamise volitused saanud partei. Viimase esimees Kaja Kallas rääkis veel kaks päeva tagasi erakorralistest valimistest kui tõsiseltvõetavast alternatiivist tänastele poliitmängudele. Täna annab ta mõista, et hiigelkorruptsioonikahtlusega erakonna kaasamine on vältimatu, kuna riigikogu matemaatika ei andvat teisi toimivaid lahendusi. Kirjanik Jaak Jõerüüt kirjutab tänases EPL-is, et erakorralised parlamendivalimised oleks lahendus, mis küll ei kustutaks meie mälu ega tühistaks lõplikult mitte kellegi, ei tipp-poliitikute individuaalseid ega erakondade kollektiivseid fopaasid, olgu nende raskusaste ja iseloom milline tahes, kuid puhastaks poliitilist õhku nii nagu ei ükski teine otsus.

Lõpetuseks tuleb vastata ka pealkirjas esitatud küsimusele, kuidas sõlmida abielu kui keset tuba on soe ja aurav hunnik? Vastus on lihtne. Meistriteose autor peab uue pruudi ruttu embusesse haarama, et see ei jõuaks asjaolude üle liigselt juurdlema hakata. Ohtrad ülevoolavad sõnad ja lubadused on siin kindlasti tõhusaks tööriistaks. Uus pruut piidleb küll silmanurgast kuhilat, aga üritab sellest mitte välja teha sest laia pintsliga tõmmatud tulevik on nii palju ahvatlevam. Pealegi saabub lõpp virelemisele ja saab lõpuks korralikus lossis elama hakata.  Protsessi jälgijad hindavad uue paari kehakeelt ja lubadusi, pärimata liigselt toas leviva halva lõhna kohta. Palju vahvam on ju mõelda, kes tuleb pulma lilleneiuks või peiupoisiks, kus noorpaar elama hakkab ja mitu last neil olema saab.  Aga hunnik muudkui aurab ja aurab.