Täna, 24.04.2019 EPL avaldatud Lauri Hussari artikkel

Hiljuti ütles mulle üks Eesti tippajakirjanik, et ta ei julge üht hoogsat ja kriitilist lugu avaldada, sest siis lastakse ta lahti. Me mõlemad muigasime ja võtsime seda hea naljana, aga paraku on tänasel päeval siin jutus ka kibedat tõde. Juba see, et ajakirjanikud arutlevad lugude avaldamise puhul võimaliku reaktsiooni üle ja juurdlevad ka ajakirjandusjuhtide reageeringute üle on märk sellest, et midagi on toimumas.

Me oleme harjunud mõttega, et ajakirjandus ja ajakirjanik on oma valikutes vaba, saab kaaluda fakti ja vajadusel rõhuasetusi. Uudisloo puhul on hea ajakirjanduse eelduseks ajakirjanduseetika koodeksi järgimine, faktide kontrollimine ja kõigi oluliste osapoolte ärakuulamine. Arvamusloo puhul on oluline, et faktid oleksid täpsed, kuid loo teravuse ja tonaalsuse saab autor ise valida. See on osa arvamusvabadusest, sest kui autor valib oma loo teraviku, valib ta ka viisi, kuidas selleni jõuda. Samad põhimõtted kehtivad ka audiovisuaalses meedias ja näiteks intervjuužanri puhul. Poliitikute puhul on teleintervjuu alati väike proovilepanek, test ja vormisolekukontroll. Nii on vabas Eestis alati olnud ning sõltumatu ajakirjandus on olnud meie demokraatliku ühiskonnakorralduse üheks nurgakiviks.

Täna näeme soovi ühiskonna valvekoera suukorvistada. EKRE ja väärtuspoliitikas tema satelliidiks muutunud Isamaa poliitikute soov panna ajakirjanikud järgima oma standardeid on üks teravamaid rünnakuid sõnavabadusele iseseisvuse taastanud Eestis. Peagi ametisse astuvad sise- ja rahandusminister on jõudnud oma raadiosaates ka teatada, et osade ajakirjanike põlved juba nõtkuvad. Seejuures on meediavastasus EKRE poliitilisesse koodi sisse kirjutatud. Tartu Ülikooli võrdleva poliitika professor Vello Pettai ütles aprilli alguses ETV saates Plekktrumm, et täna maailmas levinud parempopulismi iseloomustavad peavoolu vastasus, välismaalaste vastasus, ka meedia vastasus. Kui mujal on need enamasti lahus, siis Eestis on need koos. Seda enam on hämmastav, et ka Mart Laari ideaalide kohaselt loodud Isamaa liikmed on hakanud ajakirjanikke isikuliselt teravalt ründama. Kõige räigemalt, on seda teinud endine meediajuht Mart Luik, kui soovitas mitmel ETV ajakirjanikul hoopis poliitikasse minna. Ühtegi argumenti peale iseenda emotsiooni tal intervjueerijate töö kritiseerimiseks tuua ei olnud.

Küsimusi sõnavabaduse piiridest tekitab ka selle nädala juhtum kui oma lahkumisest ajalehest Postimees teatas erikorrespondent Vilja Kiisler. Põhjuseks tõi ta erimeelsuse toimetuse juhtkonnaga ühe EKRE-t puudutava artikli ja selle tooni osas. Kõige teravamalt mõjus tema artiklis “asi pole retoorikas, sisu on õõvastav” hinnang selle kohta, kui kallutatult ja valikuliselt tõlgendavad EKRE enda meediakanalid ajakirjanduses avaldatud sisu. Kiisler kirjutab, et koer suhtub puu juures jalga tõstes puusse adekvaatsemalt kui EKRE kanal ajakirjandusse. Postimehe ajalugu tunneb tuhandeid samasuguseid väljaütlemisi, mille puhul ajakirjanikud on oma seisukohtades olnud värvikalt kriitilised ning kui laused on täpsed ja põhinevad faktidel, ei ole nende puhul oluline toon, vaid sisu. Murettekitav on seejuures hoopis seik, et lugupeetud ajaleht neelas alla Martin Helme korduvad solvangud, kui intervjuust keeldumist põhjendati justkui oleks auväärne leht võrreldav propagandakanaliga Sputnik. Robustne viis päästiski meest teravatele küsimustele vastamisest ning samas sai mõnuga äsada veel ka ajakirjanikule ja tema väljaandele.

Kuidas me siia oleme jõudnud, küsis kolumnist Raul Rebane selleaastasel Tark-Postimehe majanduskonverentsil kui rääkis, et osa ühiskonnast on häälestanud end tagasipööramiskursile. Kui Rebane rääkis majandusega seotud küsimustest, siis seekord on asi sõnavabaduses, ja võime samuti imestunult küsida, et kuidas me siia oleme jõudnud. Sõnavabaduse seisukohalt ei ole vahet, kas löögi alla satub üksik ajakirjanik või terve väljaanne. Kahju on sellega juba tekkinud, sest kui reporterid ja väljaanded murduvad ja valivad sisu asemel tooni ja mugavusteemad, on üks kivi toimiva ühiskonna vundamendist välja kangutatud.