Kes aitab haigel vanainimesel küttepuud tuppa tuua? Kuidas saab kehva bussiühendusega külast poodi või arstile? Kellele teatada hulkuvast koerast või külaplatsi pingi remondivajadusest? Seda tüüpi muredega saaksid paljud kogukonnad ise hakkama, kui anda neile selleks vajalikud vahendid ja vastutus.

Haldusreformijärgses Eestis tunnevad paljud külad ja kogukonnad, et otsustamine on neist kaugenenud ning side omavalitsustega nõrgenenud. Enam ei osata väikese külapingi või üksiku vanainimese aitamise murega kaugele pöörduda või ei leia see endisest suurema asutuse poolt harjumuspäraselt kiiret lahendust. See ei pea niiviisi olema. Kulukama ja õpitud abitust süvendava tsentraliseerimise asemel tuleb pakkuda inimestele võimalus lahendada kohalikud probleemid ise neile sobivamal moel.

Eesti on piisavalt väike, et tunda kõiki oma elanikke eesnime pidi. Kõiki neid inimesi tuleb rohkem usaldada oma kohalike küsimuste lahendamisel. Nii ei pea rakendama liigseid vahendeid selliste probleemide tsentraalseks lahendamiseks, mille võti on tegelikult kohapealses initsiatiivis. Võtame eesmärgiks toimekad ja aktiivsed kogukonnad, kes saavad ise rohkemate asjadega hakkama. Nii saab riigi tasandil tegeleda rohkem näiteks inimeste jõukust kasvatava majanduskeskkonna kujundamise ja ravijärjekordade vähendamisega ning valla tasandil kohalike teede remondi ja ettevõtluseks vajaliku taristu loomisega.

Suurem vastutus

Kuidas võimestada külasid ja kogukondi, et me sooviksime ise omaalgatuse korras rohkem kohapeal ära teha? Selleks on mitu võimalust, mis võivad esmapilgul tunduda julged, kuid pikas perspektiivis toetavad kodanike poolt suurema vastutuse võtmist ja riikliku tasandi vabastamist üleliigsest koormast.

Kõigepealt anname külavanematele rohkem võimu ja suurendame nende rolli omavalitsustega asjaajamises. Külavanematel peab selleks olema õigus algatada kohaliku omavalitsuse tasandi õigusakte, osaleda nende kooskõlastamises arvamuse andjatena ning võtma sõnaõigusega osa volikogu istungitest. See samm eeldab Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muudatust. Praegu määratleb iga omavalitsus külavanema rolli ja õigused ise, paljudes valdades puudub adekvaatne küla- ja kogukonnapoliitika sootuks.

Kui tuhande elanikuga valdades võisid külavanemad olla volikogudes arvukalt esindatud ning eelnõu esitamiseks piisas kümne valimisõigusliku elaniku allkirjast, siis 10-15 tuhande elanikuga valdades on see lävend muutunud kõrgeks. Sellele andis kinnituse Maaleheski tutvustatud Eesti Külaliikumise Kodukant küsitlus, mis tuvastas haldusreformijärgse kohaliku võimu kaugenemise kogukondadest. Antud ettepanek on kooskõlas ka Kodukandi soovitustega. Külavanematele suurema rolli andmist toetab ka Eesti Külade Maapäeva manifest.

Riik ei pea külaelu korraldama ülevalt alla. Kasvõi seetõttu, et kogukonnad erinevad nii võimekuse kui vajaduste poolest. Seni on nende kaasamise mänguruum olnud omavalitsuste käes. Küll tasub nüüd anda kogukondadele võimalus jõukohaste kohalike teemade lahendamiseks, kuna suurenenud omavalitsused on muutunud tsentraalsemaks ja kaasamine tänu sellele kannatab. Vastutuse delegeerimine eeldab ka materiaalsete vahendite suunamist.

Mis oleks, kui kõik külad ja kogukonnad saaksid oma kaasava kogukonnaeelarve vähemalt ühe protsendi ulatuses kohaliku omavalitsuse eelarve mahust? Külaeelarvete jaotamise põhimõtted saaksid omavalitsused koostöös kogukondadega kokku leppida. See võib koosneda näiteks ühetaolisest baasrahast küla või kogukonna kohta ning pearahast vastavalt elanike või kogukonnaliikmete arvule. Kasutamise prioriteedid oleksid juba puhtalt küla üldkoosoleku pädevuses ning avaksid võimaluse tasustada kas külavanema ülesandeid, mõnda kohalikku teenust, väiksemat rajatist või ürituse korraldamist.

Kolmas meetod oleks võimalikult paljude teenuste ja tegevuste delegeerimine kogukondade või külade tasandile. See ei saa olla kohustus, kuid võimekuse olemasolu korral saab omavalitsus anda üle näiteks avahoolduse – väärikas eas inimeste aitamise, sotsiaaltranspordi ehk kogukonna autojuhi, kultuurikorralduse või munitsipaaltaseme korrakaitse ülesanded külavanematele või kogukondadele. Teoreetiliselt on see võimalus ka praegu lepingu sõlmimise korral olemas, kuid seda miskipärast laialdaselt ei kasutata. Võiksime anda riigi poolt selge sõnumi – just see võib olla uus norm ja soositud lähenemine kohalike teenuste pakkumise lahendamiseks.

Läbi sellise tegevuse saab riik luua küllaltki laiad raamid omavalitsustele ja kogukondadele omavaheliseks kokkuleppeks ning soodustada nende sündimist. Praegu pole need protsessid piisavalt hästi toiminud, kuid vajadus kohaliku asjade korraldamise järele aina kasvab – riik on seni tunnetuslikult pidevalt kaugenenud ja teenuseid järjest koomale tõmmanud. Miks mitte pöörata see protsess uue lähenemisega tagasi ja anda maaelule uus perspektiiv?

  • Teeme ettepaneku suurendada külavanemate võimu, andes neile omavalitsustes õigusaktide algatamise ja kooskõlastamise õiguse
  • Kohalikel omavalitsustel peaks olema kohustus planeerida eelarvest vähemalt üks protsent külade ja kogukondade kohaliku omaalgatuse toetuseks
  • Kohaliku tähtsusega avalikud teenused saab delegeerida koos vahenditega omavalitsustelt otse kogukondadele

Autor: Kristjan Altroff
Allikas: Delfi
http://www.delfi.ee/news/rk2019/varivalitsus/varivalitsus-kristjan-altroff-kes-aitab-haigel-vanainimesel-kuttepuud-tuppa-tuua-on-aeg-anda-voim-maal-kulavanematele?id=84125126