Head erakonnakaaslased ja külalised!

Eesti 200 sai sellel kuul ühe aastaseks. Palju õnne meile kõigile selle puhul!

See esimene aasta on möödunud väga tormiliselt. Alguse sai see asi küll oluliselt enam kui aasta tagasi kui Päevaleht märkas, et Pirital käis koos punt inimesi arutamas Eesti tuleviku teemasid. Erakonna mõtteid siis veel peas ei liikunud kellelgi, aga see sai millegi uue alguseks Eesti elus. Sageli on ju nii, et sa tead alles tagantjärgi, et see oli algus.

Me oleme noorim erakond Eesti poliitilisel maastikul. Kuid me oleme ka noorimate liikmetega erakond. Kui Eesti 200 oleks inimene, siis ta oleks 42 aastane, minu vanune! Tundub vana? Aga selline on kõige nooremate liikmetega Eesti erakond! Keskerakonna liikmete keskmine vanus on 56 ja EKRE-l 58. Veidikene statistikat veel: kui Eesti 200 oleks inimene, siis ta oleks 42 aastat vana meesterahvas, elaks Tallinnas ja töötaks eraettevõttes või siis kultuuri- ja haridusasutuses. 42 võib tunduda vana, kuid selline on Eesti ühiskond.

Ma ei taha täna rääkida valitsusest või opositsioonist. Milleks tuju rikkuda. Meil kõigil on ilmselt sarnane emotsioon ja arvamus. Kui koalitsioon tegeleb koalitsiooniga ja opositsioon tegeleb ka koalitsiooniga, siis meie peame tegelema Eesti inimestega. Ma tahaksingi rääkida hoopis Eesti inimestest ja Eesti tulevikust.

Kõigepealt tulevikust. Me oleme tuleviku ära kaotanud. Me ei räägi juba ammu enam sellest, millist Eestit me tahame. Veel mitte nii kaua aega tagasi oskasime me endale hästi ette kujutada erinevaid stsenaariume Eesti tulevikust – Eestist Euroopaga, Eestist ilma korruptsioonita, jõukast Eestist, maksimaalselt vabast Eestist. Ja me tegime ka õigeid valikuid ja julgeid samme – võimalikult vaba turumajandus, NATO ja EL liikmelisus, digitaalselt juhitav kaasaegne riik.

Neid visioone kujundasid noored inimesed, kes toona lavale astusid, omamata samas mingisugustki kogemust parteitööst või kampaaniaturundusest. Nende tahe oli siiras ja nende tegutsemine ennast salgav. Nad teadsid, millist Eestit nad tulevikus näha tahavad.

Sõbrad, me peame leidma võimaluse tuua tulevik Eesti poliitikasse tagasi. Seda peavad tegema noored, astudes ise lavale. Nii nagu 1990ndatel. Ma vaatan siin ruumis ringi ja ma näen väga palju noori, kes tahavad, et Eestil läheks hästi ja kes on valmis ise selle eesmärgi nimel vaeva nägema. Ma arvan, et Eesti 200 järgmise aasta üks töö eesmärk peaks olema muutuda noorte ettevõtlike ja julgete inimeste erakonnaks Eestis. Mis oleks, kui paneks eesmärgiks saada erakonnaks, kus on keskmine vanus 35! Ka see vanus tundub paljudele siin ruumis olijatele vana! Nii on, kuid see annab teile väga hea pildi sellest, millised põlvkonnad toimetavad täna riigi juhtimise juures!

Me tahame, et tuleviku üle otsustaksid need, kes selles tulevikus hakkavad elama. Täna kahjuks ei ole nii. Täna tehakse riigi juhtimise juures otsuseid – olgu selleks siis keskkonna, kliima või pensionite tulevik või eesti kultuuri arengu üle vaidlemine – nii, nagu tulevikku poleks olemas.

Kui tulevik ära kaotatakse, muutub olevik raskesti talutavaks. Kui me ei tea, millise kõrghariduse ja teadusega Eestit me näha tahame 20 aasta pärast, siis muutub olevik üheks kurjaks kisklemiseks praeguse hetke üle. Kui me ei tea, millist pensionisüsteemi me ehitame, siis meil on lihtne raha lihtsalt laiali tassida, sest mis tast ikka kuskil hoiustada, kui tulevikku ei ole. Ning kui me ei tea, millises Eestis me 20 või 30 aasta pärast elada tahame, siis me ei tee ka ühtegi otsust – ei energeetikas, pensionisüsteemis, kõrghariduses ja teaduses, koolivõrgus, maksupoliitikas ega majanduspoliitikas. Me vaid reageerime sellele, mis meile tänane päev toob, kiskleme selle üle kellele sai rohkem ja kellele jäi liiga vähe. Me ei tööta koos, ei planeeri ette, ega tegutse sihikindlalt tuleviku nimel olles üle oleviku rasketest hetkedest.

Eesti 200 peab seisma tuleviku eest. Eesti 200 on edukas siis, kui Eesti ühiskond vaatab lootusrikkalt tulevikku, mitte hirmunult minevikku. Kui me ei vaidle mineviku ebaõigluste üle, vaid tuleviku võimaluste üle.

Eesti inimesed vajavad lootust – seda emotsiooni, mis on vastand hirmule. Lootuse tekitab see, kui on olemas inimesed, kelles on usku, jõudu ja energiat olla üle oleviku raskustest.

Kellel on tarkust mitte keskenduda võitlustele mineviku üle. Olla lootust andev alternatiiv.

Rääkida tulevikust. Mõelda tuleviku peale. Seista tuleviku eest.

Meie tänase sünnipäeva tähistamise fookuses on lootus ja tulevik – me arutasime 2 tundi selle üle, mida me peame tegema selleks, et tulevik oleks jätkusuutlik. Meie tegevus keskkonna ja kliima parandamise nimel ei tohi olla kantud hirmu emotsioonist, et kõik on pöördumatult halvasti. See on see emotsioon, mis viib inimesi otsustamise juures eemale, mitte ei tõmba neid kaasa. Me peame Eesti inimestele, eelkõige noortele, andma lootuse, et on olemas lahendused ja on olemas inimesed, kes on valmis nende lahendustega edasi minema.

Keskkonna kaitse ja kliimamuutustega võitluses tunduvad sammud rasked, sest muuta on vaja endas väga palju. Kuid muutuse saavutamise puhul on kõige raskem moment just praegu – see alguse punkt. See on nagu rattasõit, kus esimene pedaalivajutus ja tasakaaluhoidmine on kõige keerulisemad. Kuid kui juba kord kohalt minema saab, siis edasi on juba lihtne, pedaali aga!

Eesti 200 peab tuleviku suunas edasi pedaalima. Julgelt, vigu kartmata. Vigu ei tee ainult need, kes mitte midagi ei tee. Me julgesime teha, me julgesime tulla lavale. See ei ole olnud kerge kellelegi meist, sest võitlus on olnud karm. Kuid siin me oleme ja siit saame me vaid üksnes edasi liikuda.

Edasi 200-ga!

Palju õnne meile juba käidud tee puhul, aga veelgi rohkem tuleviku nimel julgeid samme astuda!

Kaunist sünnipäeva!