Kristina Kallas

Eesti 200 esimees

Täna juhtus parlamendis see, mis on paralleelse koolisüsteemi teemal juhtunud juba aastakümneid: vaatamata deklareeritud eesmärkidele tegelikku tahet koolivõrku reformida välja ei paistnud ja tulemusena tõenäoliselt jätkub kõik samamoodi nagu seni.

Ministeeriumi juhtimisel tehakse nipet-näpet muudatusi peamiselt venekeelsetes koolides ning näidatakse tegevusi, mis oma mõjult on siiski väikesed. Ma toetan igati minister Mailis Repsi initsiatiivi suurendada eestikeelsete õpetajate hulka venekeelsetes lasteaedades ja nüüd ka põhikoolides, kuid – kogu lugupidamise juures – seda on liiga vähe selleks, et me saaksime 10 aasta pärast tõdeda, et meil on noore põlvkonna puhul tegemist üksteist tundva, usaldava sidusa põlvkonnaga.

Täna on parlamendis kahjuks ühtse Eesti kooli reformi küsimuses tekkinud punnseis, kus nii koalitsioon kui opositsioon on ennast nurka mänginud. Opositsioonil ei ole jõudu või siis siirast soovi, et isegi reformikava diskussiooni algatada, koalitsioon ei ole diskussioonist huvitatud poliitilistel kaalutluste, kuid samas ei ole neil ka sisemist tahet ise reformiga tegeleda. Ja nii on taaskord Eesti riigi üks olulisem tuleviku teema poliitiliste võimumängude tulemusena määratud vajuma „jääb nii nagu on“ sahtlisse ning suure tõenäosusega tõdeme me järgmiste valimiste kampaania ajal, et räägime taaskord sellest, kuidas tuleks hakata liikuma ühtse Eesti kooli suunas. Selleks ajaks on järjekordne põlvkond noori läbinud algkooli ning kaotanud võimaluse alustada õppimist koos, ühises koolis. Praegused võimumängud käivad meie laste tuleviku arvelt ja kumbki osapoole puhul ei ole näha siirast soovi see tulevik kujundada. Selleks oleks vaja välja astuda võimumängudest, otsida erakondade ülese kokkuleppe kohti ning olla igas mõttes vähem poliitik ja rohkem riigimees.

Eesti ühiskond on valmis selleks, et me muudame ära eraldi eksisteerivad eesti- ja venekeelsed koolid ning viime ühes linnas, külas või vallas elavad lapsed ühte kooli õppima. Eestikeelsesse kooli, kus teise emakeelega lastel on võimalik õppida ka oma emakeeles sõltuvalt olukorrast ja vanemate soovidest. Ühtse Eesti kooli mudeleid on rohkem kui vaid ainult eesti keeles toimiv kool ja lisaks eesti keele oskusele on sama olulised ka omavaheline suhtlus, koos tegutsemine, sõprused, meeskonnad ja ka tunne, et muu emakeelega laps saab tuge ka oma emakeele arenguks. Ma ei näe praegu tekkinud olukorras muud võimalust kui hakata töötama Riigikogu-välise lahenduse suunas, sest Eesti ei saa oodata veel 4 aastat, me oleme juba liiga kaua oodanud ja igale Riigikogu koosseisule kogu aeg uue võimaluse andnud.