Valgevenes võitleb rahvas oma õiguse eest ise valida endale juhti juba kolmandat päeva.

Tänaval ei ole enam ainult noored vihased mehed. Kolmapäevast on tänaval valgesse riietatuna naised, üksteise järel keelduvad töötamast ettevõtted, mitmed riigitelevisiooni uudisteankrud on omal algatusel ametist lahkunud, Valgevene austatud kultuuritegelased, nende hulgas ka Nobeli kirjanduspreemia laureaat Svetlana Aleksijevitš, on avalikult kutsunud Aleksander Lukašenkot tunnistama kaotust valimistel ja lõpetama vägivalla kasutamine oma kodanike kallal.

Kuid võim ei ole mingist dialoogist rahvaga huvitatud, ilmselt ei oskagi ta seda pidada, ning rakendab kogu oma jõustruktuuride väe inimeste alistamiseks vägivallaga.

Valgevenes ei ole opositsiooni selle poliitilises mõttes. Ei ole ühtegi organiseerunud poliitilist liikumist, mille eesotsas oleksid nimeliselt äratuntavad liidrid. Pea kolme kümnendi jooksul autoritaarselt juhitud riigis ei ole antud väiksematki võimalust mingilgi organiseerunud opositsioonil tekkida.

Svetlana Tsihhanovskaja on küll rahva jaoks muutuse sümbol, kuid liidri rolli ei ole ta ka ise endale soovinud võtta. Seega, võimuga ei võitle praegu mitte organiseerunud opositsioon, vaid stiihiliselt ennast mobiliseeriv rahvas.

Rahulolematus on nii suur, et rahvas tuleb tänavatele ka ilma selleta, et keegi protsessi juhiks. Riik on väga sügavas kriisis – usaldust suure hulga rahva ja juhtide vahel ei ole, kuid kumbki pool oma võitluses ka järele ei anna.

Jälgides sündmuste eskaleerumist alates möödunud pühapäeva ööst, teeb mind aga nõutuks Eesti valitsuse ja riigikogu passiivsus Valgevene suunal.

Tänaseks päevaks, kui Valgevenes on inimeste vastu tänavatel vägivalda kasutatud juba kolm päeva järjest, on Eesti piirdunud Valgevene saadiku väljakutsumisega (kusjuures, mis sellest lõpuks siis sai?) ja välisministri poolt Valgevene manitsemisega oma ÜRO Julgeolekunõukogu peetud kõnes koroona pandeemia teemal. Julgeim seisukohavõtt, nagu kipub viimastel aastatel olema, tuli hoopis meie presidendilt.

Kiirkorras tuleks kokku kutsuda riigikogu erakorraline istung Valgevene olukorra arutamiseks. Riigikogu avaldus Valgevenes vägivalla lõpetamiseks ja valimistulemuste ausaks kokkulugemiseks on vähim, mida Eesti poliitika juhid saavad teha. Saaks ka oluliselt rohkem teha, võtta väärtuspõhiseid positsioone vabade ja ausate valimiste kaitseks ja nõuda häälte ülelugemist.

Praegu jääb aga vägisi tunne, et kardetakse võtta selgeid seisukohti ja avaldada toetust võimu vastu protesteerivatele inimestele, sest kaalutakse Venemaa võimalikke samme. Tõepoolest valitseb oht, et Lukašenko lahkumise järel, kasutades ära tekkinud võimuvaakumit, toob Venemaa sisse taaskord oma rohelised mehikesed ja korraldab uued “valimised”, mille tulemusena saab võimule Kremlile oluliselt sobivam president.

Selle Krimmi stsenaariumi ärahoidmiseks on Eestil ometigi olemas kõik hoovad koos rahvusvaheliste liitlastega. Just Läänemaailma passiivne pealtvaatamine on loomas kõik eeldused selle stsenaariumi realiseerumiseks Valgevenes. Valgevene vahetud naabrid Poola, Leedu ja Läti toimetavad väga aktiivselt Euroopa ja USA toetuse ja tegevusplaani kujundamise nimel ning iga riik, kes sellega avalikult ja kindla sõnaga kaasa läheb, annab sellele plaanile hoogu juurde.

Eesti välisministril tuleks praegu oma tööaeg pühendada Valgevene kriisi lahendamisele koos oma Euroopa kolleegidega. Euroopa tasandil on meie lõunapoolsed naabrid ise initsiatiivi üles näidanud, kuid ÜRO julgeolekunõukogus oleme piirkonna riikidest vaid meie. Me võitlesime selle koha eest kaua, nüüd on võimalus seda võimu ka päriselt kasutada.

Eesti peaks nõudma Valgevene teema võtmist ÜRO Julgeolekunõukogu istungi päevakorda ja ma loodan, et see kiri on Indoneesia kui augustikuu eesistuja poole juba teel. Eestil on veel võimalus kokku kutsuda ka julgeolekunõukogu mitteformaalne kohtumine, kui muud võimalused on ammendunud.

Oma suvepuhkuse võiksid katkestada ka Euroopa Parlamendi saadikud ja riigikogu saadikud, vähemalt need, kes toimetavad välispoliitika suundadel. Meil on riigikogus Eesti-Valgevene parlamendirühm, mida juhib küll saadik, kes on tuntud selle poolest, et ta pole kunagi riigikogus suud lahti teinud, kuid kellele on sülle kukkunud erakordne võimalus näidata, et ta siiski väärib nii rahvaesindaja tiitlit kui ka sellega kaasnevad kopsakat rahalist tasu.

Eesti inimeste tuleviku turvalisuse ja Eesti riigi huvides ei ole Krimmi stsenaariumi kordumine Valgevenes, ning vaikimisel ja tegevusetusel võivad olla Eesti jaoks halvad tagajärjed.

Kuid veelgi olulisem on Eestil võidelda alati ja igas olukorras inimeste õiguse eest valida endale juhte ausatel ja läbipaistvatel valimistel ning olla kaitstud võimu vägivalla eest. Nii paatoslik kui see ka mõnele küünikule ei tundu, on iga isikuvabaduste eest võideldud lahing maailmas osa meie enda võitlusest oma vabaduse eest.

Artikkel ilmus ERRis.