Reformierakonna valitsuse eelarvestrateegia näitab ideede puudumist ning ajal kui teised Euroopa ja maailma juhtivad riigid kasutavad laenuraha majanduse stimuleerimiseks, suurte struktuursete reformide läbiviimiseks ja arengut suunavateks investeeringuteks, on meie strateegia kulusid üsna juhuslikest kohtadest kärpida ja loobuda investeeringutest. Keskendumine kärpimisele ilma selge arengule suunatud plaanita näitab ambitsioonidest loobumist ja naasmist Taavi Rõivase peenhäälestamise juurde.

Valitsuse moodustamise algusnädalatel lubati muutusi ja koalitsioonileppes deklareeriti, kuigi väga üldsõnaliselt, üsna ambitsioonikaid eesmärke. Eelarve strateegiast on need aga ära haihtunud ja jääb arusaamatuks, kas ambitsiooni puudumise taga on ideoloogilisest dogmast lähtuv hambad ristis eelarve struktuurse tasakaalu taga ajamine või lihtsalt saamatus muutusi planeerida ja juhtida. Kahjutundega tuleb tõdeda, et juba kaotatud kahele aastale Jüri Ratase valitsuse ajale lisanduvad ka Kaja Kallase valitsuse omad. Riigi juhtimist iseloomustab juba pikemat aega võimul püsimise eesmärgil näideldav juhtimine, millega kaasnevad kas lühiajalise kasuga poliitiliselt rumalad otsused nagu pensionireform või siis kõlavate sõnade saatel peenhäälestuse läbiviimine nagu EAS ja Kredexi liitmise plaan. Ikka ja jälle võetakse sahtlist välja vanu plaane ja esitletakse neid uute suurte muutustena. Viimane selline on riigiettevõtete erastamise plaan, mis on sahtlipõhjas tolmu kogunud juba viimased neli aastat. Selleks, et näha, kas seekord ka plaanist kaugemale jõutakse, tuleb veel kannatust koguda.

Meil on täna erakordne võimalus targalt laenuraha investeerides tulla sellest kriisist välja tugevamana, kui me sinna sisenesime. COVID-19 põhjustatud kriis tervishoius, majanduses ja ka ühiskondlikes suhetes näitas meile valusalt kätte meie seni tegemata reformide tulemuse – tervishoius on suur puudus õdedest ja rahalist toetamist ning kvaliteedi tõstmist vajab ka perearstide süsteem; lõimumise puudumine haridussüsteemis maksab valusalt kätte kriisides, kus vaenlane edukate infooperatsioonidega töötab sinu ühiskondlike eesmärkide vastu; meie digitiiger ei hüppa kõrgelt juba ammu ja pikalt kestva kriisi ajal ei saa me nutikalt kasutada oma inimeste andmeid ega liigutada informatsiooni; meie kodudes ei ole kiiret internetti ja kui ta ka on, siis maksab eestimaalane selle eest kõvasti krõbedamat hinda kui naabrid. Kui me õdede palkasid ei tõsta, esmatasandi tervishoiu süsteemi ei reformi, haiglavõrgu osas otsuseid lõputult edasi lükkame ja vaimse tervise valdkonnas teeme pidevalt üksteisele vastutöötavaid rahastamise otsuseid, ei parane arstiabi kättesaadavus ega suurene meie inimeste tervena elatud aastad. Kui me ei planeeri lisaressurssi eestikeelsele õppele üleminekuks järgnevateks aastateks, jääb reform vaid paberile ja ministri kõlavatesse ettekannetesse. Kui me ei investeeri märkimisväärset summat kiire internetiühenduse ülesehitamisesse igasse Eesti kodusse ja Eesti riigi digitaristusse, personaalse riigi ülesehitamisesse ja andmete nutikasse kasutamisesse, jäävadki meie inimesed ekslema riigi toetuste ja teenuste rägastikku, meie ametnikud tegema rumalat bürokraatlikku tööd ning meie riigiaparaat ebatõhusaks, kulukaks ja kohmakaks.

Kriisijärgse Eesti eelarvestrateegia peab olema ülimalt ambitsioonikas ja väikeriigile kohaselt nutikas plaan reformidest ja investeeringutest, mis lapivad ära kõik seni ilmsiks tulnud augud, kuid viivad meie tervishoiu, hariduse, ettevõtluskeskkonna, energeetika ja digiriigi valdkondades hiiglase sammudega edasi uuele tasemele. Eesti 200 esitas eelmisele valitsusele juba aasta tagasi pika plaani kriisist tugevamana väljumise investeeringuteks. Jätan selle siinkohal tervikuna ümber jutustamata, tuues välja vaid mõned olulised investeerimisvajadused. Eelarvestrateegia absoluutseks prioriteediks peavad olema investeeringud haridusse ja teadusesse. Kõlab väsinud lausena, sest seda on korrutatud aastakümneid, kuid ometi tuleb igal aastal riigieelarve koostamisel tõdeda, et nii nagu kultuurivaldkond, nii saavad ka haridus ja teadus oma rahad siis, kui mujal on otsused ära tehtud. Kui me tõesti tahame, et haridus ja teadus oleks meie pikaajaline konkurentsieelis, siis ei piisa siin kosmeetilistest muudatustest või miinimumi tagamisest, kärbetest rääkimata. Haridusvaldkond vajab ligi 500 milj EUR investeeringut alates tugispetsialistide koolitamisest ja palkamisest alushariduses lõpetades kõrgharidusse ja teadusesse investeerimisega märkimisväärselt suuremas mahus kui seda seni on tehtud. Investeerides ligi 100 milj EUR inimeste terviseandmete ja nende põhjal nutika innovaatilise tervishoiuteenuste infosüsteemi loomisesse toome esmatasandi tervishoiuteenuse inimesele lähemale ka kvaliteetsemaks ja lõpetame niigi vähese inim- ja rahalise ressursi raiskamise. Praegu on ka parim aeg investeerida puhta energia tootmisesse. Hiiumaa ja teiste projektide tasemel olevatesse suurtesse tuuleparkidesse 500 GWH võimsuse ehitamiseks tuleks mitme aasta lõikes investeerida suurusjärgus 500 MEUR, riigipoolne panus suurusjärgus kolmandik ehk 166 MEUR. Riik seadku sihiks ka roheliste startup’ide kasvatamine tõelisteks maailmamastaabiga ettevõteteks. CleantechForEst programm tuleks viia suuremale tasemele kus praeguse 10MEUR aastas asemel investeerib riik vähemalt 50 MEUR. Teha otsus ja investeeringud eelarvestrateegias puhtal vesinikul põhineva transpordi kasuks rajades vajalikud vesiniku tootmise  ja tankimise võimalused ning moderniseerida olemasolevad rongid, soetada uued vesinikrongid. Kriisist väljumise üks ambitsioone peaks olema ka see, et Eesti peab saama lihtsalt parima internetiühendusega riigiks maailmas. Riik on teinud küll investeeringuid kiiresse internetiühendusse kodudes, kuid vajadused on olulised suuremad ning investeeringut hinnanguline maksumus on ligi 100 MEUR. 

Kui praeguses olukorras midagi positiivset otsida, siis vaid ehk seda, et kui visiooni ja ideid ei ole, siis on hea, et laenu ei võeta, sest see oleks lihtsalt ära kulutatud.