Selleks, et kõik Kaja Kallase valitsuse plaanid saaksid teostuda, peab uus valitsus tulema välja lisaeelarvega. Kui lisaeelarvet ei tehta, siis tiksub uus valitsus lihtsalt kaks aastat järgmiste valimisteni. See tähendab Eestile veel kaks aastat kaotatud aega. 

Uus valitsus ei seadnud sõnades suuri eesmärke, kuna pidas oluliseks koroonakriisiga hakkama saamist ning teatas, et peamine eesmärk on kriis seljatada. Koroonakriis näib olevat Kaja Kallase valitsusel aga hoopis jalad alt nõrgaks löönud juba esimese kuuga. On parajalt peataolekut nii viiruse leviku peatamiseks vajalike sammude osas kui ka vaktsineerimise korraldamise osas. Maailmas pea suurimad koroonanäitajad ja suremus on nii eelmise valitsuse lohiseva juhtimise kui ka uue valitsuse tegevuse esimesed viljad. Kaja Kallase esimene otsus võimule tulles piiranguid leevendada ning välja anda sõnum, et me oleme koroonaga võitluses juba kergemates tuultes, tuli valel ajal ning andis valed suunised. 

Juba kuu on möödas, kuid kriisi juhtimisel ei paista valitsuse poolelt selget strateegiat ega ka operatiivset plaani, üksnes reageeritakse olukorrale ja sedagi suure ajalise viibega. Eesti riik ei ole just ülemäära kiiresti appi tõtanud ka oma inimestele ja ettevõtjatele toetamaks neid rahaliselt kriisis hakkamasaamisega. Koos Valgevene ja Bosnia ja Herzegoviinaga oleme ainukesed, kes oma inimesi üldse ei toeta. Valitsus teeb otsuseid ka väga aeglaselt oodates iganädalast neljapäevast kabineti istungit justkui öeldes ka viirusele, et oodaku neljapäevani.  

Eesti inimesed vajavad mitte üksnes otsuseid keeldude kohta, vaid ka materiaalset tuge kriisiga hakkamasaamiseks. Me ei tohi selles kriisis teha sama, mida oleme varem rasketel aegadel kordi juba teinud – palunud inimestel pingutada, olla mõistlikud ja kannatada olukord ära ja eeldanud, et see tuleb kõik sisemise reservi arvelt. Eesti inimene on kannatlik, ta on valmis pingutama ja tegema palju tasuta tööd. Kuid iga kord, kui me jätame inimesed toeta, kui me palume neil töötada sisemise reservi pealt, kaotame me tükikese oma vastupanuvõimekusest raskustele tulevikus. Kui meie ettevõtted ja inimesed peavad kriisist välja tulema vaid sisemiste reservide toel, siis me tuleme kriisist välja nõrgematena. Meie inimesed elavad tervetena vähem aastaid, nad on vähem õnnelikud kui meie põhjanaabrid, meie ettevõtete võime globaalsetel turgudel konkureerida on nõrgemad, sest konkurendid on saanud rahalist tuge. 

Kõik riigid on selles kriisis tugevasti toetanud oma inimesi ja ettevõtjad. Meil ei ole täna mingit õigustust, miks me seda teha ei saa. Meie arsti ja õpetajad on harjunud, et nad peavad tegema sama head tööd, kui nende kolleegid Soomes, ja teevadki, kuid kolm korda väiksema tasu eest. Ja nad põlevad läbi ja on väsinud ja õnnetud ja tervis kannatab. Meie ainuke vara on meie inimesed kellesse me peame investeerima. Pikale veninud kriis on seda kõige ilmekamalt meile näidanud – meil ei ole puudu vooditest haiglates, vaid inimestest, kes oskaksid koroonasse nakatunud patsiente viia üle juhitavale hingamisele. Meil on puudu õpetajatest, päästjatest, medõdedest – kõigist neist inimestest, keda me selles kriisis hakkamasaamiseks väga vajame. See on meie vara, millesse oleme liiga vähe seni investeerinud. 

Toetada tuleb neid, kes on sissetuleku kaotanud tervenisti või siis osaliselt. Kuid toetada tuleb ka neid, kes on eesliinil ja kriisist räsitud olukorras teinud erakordseid pingutusi selleks, et hoida töös tervishoiu- ja haridussüsteem. Eesti õpetajad on juba terve aasta töötanud erakordsetes tingimustes, teadmata kuidas neil töönädal kujuneb ja kas nad täna õhtul peavad hakkama taaskord õppetöö plaani ümber tegema või mitte. Õpetajate ja medõdede lisatasudeks raha eraldamine on vähim, mida valitsus praegu teha saaks.  

Seega, Eesti vajab täna lisaeelarvet ja kiiresti. Kuid lisaeelarve vastuvõtmiseks on veel ka teine põhjus – eelmise valitsuse eelarvet muutmata jäävad kõik uute juhtide sõnastatud ambitsioonid vaid paberile. Selleks, et ka päriselt ellu viia muutusi, mida valitsus on deklareerinud, tuleb luua tänasest palju selgem tegevusplaan koos konkreetsete rahanumbritega, mis omakorda eeldab lisaeelarve vastuvõtmist. Kui Kaja Kallase valitsus eelarvet muutma ei lähe, siis ei tule ka muutusi. 

Riigieelarve on valitsuse poliitikate elluviimise vahend – pea ainukene, kus on kirjas ka ressursid, ilma milleta ei ole võimalik ühtegi suuremat muutust ellu viia. Kaja Kallase valitsus plaanib aga tegutseda edasi Jüri Ratase ja Martin Helme seatud rööbastel, ometigi on peaminister opositsioonis olles ise jõuliselt ja ka väga õigelt sedastanud, et 2021. aasta eelarves jääb puudu strateegilisest vaatest ning arenguüppest, mida kriisi ajal koostatud eelarve nõuaks. Eelarve ei sisalda investeeringuid oluliseks arenguhüppeks üheski valdkonnas ega ühegi põhjapaneva reformikava ressursside planeerimist. Kallas on ise kriitiliselt viidanud, et eelarve ei näe ette piisavalt investeeringuid e-lahendustesse, rohepöördesse, ettevõtete innovatsiooni ja tööjõu kvalifikatsiooni tõstmisesse. Kõik need võtmesõnad kõlavad küll uue valitsuse koalitsioonilepingus ja on üle korratud ka 100 päeva plaanis, kuid ometigi ei ole valitsusel eelarvet, et neid investeeringuid ka päriselt tegema asuda. 

Valitsuse 100 päeva plaanis on umbes pooled tegevused sellised, mis eeldavad rahalist investeeringut, vastasel juhul lõppeb kogu tegevus vaid arengukavade, analüüside või kontseptsioonide väljatöötamisega. Eeltegevuste läbiviimise asjakohasuse üle võib vaielda, kuid kui neile ei järgne ühtegi reaalset tegevust ega investeeringut, siis on oht vajuda tavalisse peenhäälestamisesse, kus riigiametnike tegevuse aur läheb arengukavade, analüüside ja kontseptsioonide lihvimisele. Eestikeelsele haridusele ülemineku tegevuskava võib koostada, kuid tegevusi tuleb teha juba käesoleval aastal. See aga eeldab lisaraha suunamist ühtse Eesti kooli reformi läbiviimisele. Reformierakond on ise eelarve muudatusettepanekutes arvutanud välja, et lisaraha oleks vaja 1,5 miljonit eurot, kuigi minu hinnangul peaks ambitsiooni juurde keerama ja ka lisaressursse oluliselt rohkem muutuse saavutamisesse suunama. Õpetajate järelkasvu tagamiseks töötab valitsuse plaani kohaselt välja meetmeid, aga kas siis tegusid hakkab tulema alles siis, kui järgmise aasta eelarve on vastu võetud? Millega põhjendatakse venitamist niivõrd kriitilises küsimuses? Õdede puudus on ülikriitiline ja Reformierakond on ise teinud ettepaneku suunata Haigekassa eelarvesse täiendavad 35 miljonit õdede palga tõstmiseks. Väga asjakohane ja kiiresti tegutsemist vajav eelarve muudatus, mis tuleks nüüd ära teha. Regionaalsete investeeringute riiklikku programmi on vaja, kuid kui eelmise valitsuse koostatud eelarves pole selleks raha ette nähtud, siis jääb see programm vaid paberile. Mis põhjusel oodatakse järgmist aastat, et ressursse eraldada? Vesiniku pilootprojekti meetme väljatöötamine maikuuks on igati tervitatav, aga kui meetme rakendamiseks alates suvest ei ole raha eelarves ette nähtud, siis jääb tegevus seisma ligi 10 kuuks? Miks? Me oleme alles eelarveaasta alguses ning eelarve lahti võtmine ja oma eelarve kokku panemine on see, mis annaks ka valijale kindluse, et deklareeritud eesmärkide suunas ka päriselt hakatakse liikuma.  

Eelmine valitsus läheb ajalukku kui Eestile raisatud kaks aastat. Kui uus valitsus Eesti inimesi ja ettevõtteid ei toeta ja eelarvet muutma ei lähe, siis tähendab see veel kahte kaotatud aastat. Varjuda selle taha, et valimisteni on vaid kaks aastat on nõrk, sest kaks aastat on väga pikk aeg selleks, et käima lükata suured reformid tervishoius, personaalse riigi arendamises, riigireformis, teaduse ja arendustegevuse mahtude suurendamises, kõrghariduse rahastamises, üldhariduse kvaliteedi ja jätkusuutlikkuse tagamises, rohepöördes, regionaalsete investeeringute mahtudes, taristuinvesteeringutes. Kompetentsi näib uuel valitsusel olevat, kuid algus on olnud liialt deklaratiivne. 

Valitsusel on märtsi lõpuni aega, et tõestada ennast ka tegude valitsusena ja selle tõestuseks saab olla nii selge koroonaviirusega võitlemise strateegia, efektiivne vaktsineerimisprogramm, kui ka uus, oma prioriteete näitav lisaeelarve. USA presidendi Joe Bideni kuldsed sõnad, mida ka meie valitsusjuht ise armastas opositsioonis olles tsiteerida on siin igati asjakohased: „Ära räägi mulle oma väärtustest, näita mulle oma eelarvet ja ma ütlen, millised on sinu väärtused.“