„Ma tunnen, et kui vastaspool hakkab pikka udujuttu ajama või siis lihtsalt oma poliitilisi loosungeid hõikama, siis ma tahaks lihtsalt vait jääda ja minema kõndida, mitte aega raisata. Mul on igav, sest seal ei ole ühtegi mõttetera, mille üle saaks debatti pidada,“ kirjeldab Eesti 200 juht Kristina Kallas oma emotsioone viimastel nädalatel pea igapäevaseks muutunud poliitdebattidel.

Pikka aega teaduses ja kõrghariduses tegutsenud Kristina on ise väga konkreetne inimene ja lihtsalt lobisemine, olgu see koosolekul või avalikul debatil, muudab ta kärsituks. “Ma ise tahaks võimalikult kiiresti liikuda emotsioonide juurest lahendusteni, kuid tean nüüd, et poliitikas loeb sageli emotsioon rohkem. Palju on ka vaid tuimalt oma seisukohtade üle kordamist, isegi kui sama mõte on enne juba kolm korda kõlanud teiste vestluspartnerite suust,“ nentis ta. “Me võiks luua uue vanasõna, et “Kui kõik on juba öeldud, siis poliitik ei pea enam kõnelema.”

Ilmselt just visioon ja konkreetsed ideed tõid Kristina Tartu Ülikooli Narva kolledži direktori kohalt poliitilisse liikumisse Eesti 200. Sisenemistee algatusrühma tuli läbi ülikoolikaaslaste, kellega teda seob pikaajaline ühine sõpruskond.

Väikelinna tüdruk

Ida-Virumaa väikelinnas Kiviõlis tavalises Eesti keskklassi peres üles kasvanud heledapäisest naisest sai justkui üleöö pretendent Eesti tähtsaimale töökohale – peaministri ametile. Kuid tema elu lugu lähemalt vaadates ei tundugi see enam nii juhuslik ja ootamatu. Tegemist on nimelt elukutselise maailmaparandajaga, kes on Eesti elu paremaks muutmise üle kogu aeg juurelnud.

Erinevate kultuuride ristteel mitmekeelses perekonnas üles kasvamine tekitas Kristinas suure huvi identiteetide kujunemise, rahvuste ja ühiskondlike protsesside vastu laiemalt. Ta läks õppima Tartu Ülikooli ajalugu ning jätkas magistritasemel Kesk-Euroopa Ülikoolis Ungaris. Ajalugu oli 1990ndatel see eriala, mida õppisidki maailmaparandajad – oli vaja ju palju Eesti ajaloo valgeid laike ja musti perioode uuesti õppida tundma. “Ma tundsin, et ma tahan teada saada, mis siis ikkagi päriselt juhtus ja kuidas Eesti ajalugu 20. sajandil kulges. Paljud teemad vajasid mõistmist ja uuesti mõtestamist, ” selgitas ta.

Tööle asus ta aga hoopis kommunikatsioonibüroos Hill & Knowlton avaliku sektori kommunikatsiooni vanemkonsultandina, kuna töö erasektoris tundus väljakutserohke. Kolm aastat tööd mööduski praktiliselt puhkehetketa ning 30-seks saades tundis ta end läbipõlenuna. Ta andis ära oma korteri, müüs maha auto, jagas riided sõbrannadele, viis raamatud vanemate juurde ning võttis vaid seljakott seljas suuna Indiasse.

Põhja-Indias töötas ta neli kuud vabatahtlikuna õpetades tiibetlastele inglise keelt ja tegeledes kastiväliste hindudega. „Tegelikult olid need hindud sisepõgenikud, nad olid tulnud lõunast, kuna nende põllumaa oli muutunud kõrbeks ja nad jäid elatusallikast ilma. Nad liikusid põhja, et leida uus elatusallikas, aga lõpetasid tegelikult üüratus kilekottidest ehitatud laagris, kus nad minu tuleku ajaks olid elanud juba 30 aastat. Töötasin Briti heategevusorganisatsiooni kaudu nii laagri koolis kui ka lasteaias,“ kirjeldas ta.

Lapse kasvatamiseks vaja tervet küla

Indiasse tuli kaasa ka poolakast elukaaslane Adrian ning ülejäänud aasta möödus mehega Kagu-Aasias ja sõbrannaga USAs. 2007. aasta alguseks oli ta Eestisse tagasi jõudnud. Väsimuse pinged olid maandatud ja hinges rahu, kuid Eestis lahvatas just sel hetkel seni suurim rahvuste konflikt. Pronksiöö oli korralik raputus ka Kristinale ja pani teda veelgi rohkem huvituma teaduslikult rahvussuhetest. Värskel töökohal Tartu Ülikoolis sai ta siiski töötada vaid aasta, kuni sündis tema esimene laps kolmest.

„See ütlus, et lapse kasvatamiseks on vaja tervet küla, vastab 100% tõele. Ma ei ole kunagi pidanud väikse lapsega 8-9 tundi järjest üksi kodus olema, me oleme seda alati teinud koos mehega. Adrian võttis selle aja töölt vabaks ja osa aega olime ka Poolas tema pere juures. Alati on käepärast olnud minu vanemad. Kui mul ei oleks kogu seda minu “lapsehoidjate küla”, ei oleks mul täna kolme last. Raha siin alati ei aita,“ tunnistas Kristina.

Kaheksa kuud oma esimese lapse esimesest eluaastast veetsid nad perega Vietnamis. Kuna olid mõlemad tööst priid, siis leidsid, et kodulinnas passida pole mõtet. Vietnamis elamine tundus huvitavam, soojem ja vaheldusrikkam. Vietnam oli Kristina sõnul riik, kus sind avalikus ruumis suisa premeeriti selle eest, et sul oli laps. „Kui sa läksid restorani ja olid lapsega, siis sa olid kõige tähtsam klient üldse. Sinuga tegeleti kõige rohkem. Kogu ruumi keskmes oli laps ja täiskasvanud pidid kohandama ennast laste järgi, mitte vastupidi. Maad pidi rongidega tagasi tulles, läbi Hiina ja Venemaa, oli näha järk-järgulist suhtumise muutumist. Kui Hiinas on ka laps veel väike jumal, siis Venemaal rongis ja restoranis lapsed segavad, raudteejaamas on su lapsekäru kõigil ees. Euroopas on inimesed veidi viisakamad, aga see tunne, et me oleme lapsega ees ja segame teisi, lööb ka Euroopas mõnikord välja,“ kirjeldas ta.

„See on mõjutanud ka minu arusaamist, mida Eesti peaks tegema, et meil rohkem lapsi sünniks. See ei ole küsimus ainult rahalises toetuses, vaid selles, kuidas avalik ruum on üles ehitatud ja kui vastuvõtlik on ühiskond laste suhtes – kui palju lapsevanemal tekib stressi, et ta on avalikus ruumis lapsega. Kui avalikus ruumis lapsega mugav ei ole – ei füüsiliselt liigelda ega tunne ka sooja toetavad pilku kaaskodanikelt – siis lapsevanem istub lapsega rohkem kodus ja see tekitab stressi ja ebameeldivat emotsiooni, mis omakorda ei soosi seda, et mõtted ka järgmise lapse sündimise suunas liiguksid,“ leidis ta.

Riik peab olema õiglane

Rändamine on andnud Kristinale väga palju. Tema sõnul on oluline vaadata Eestit kaugelt. Indias näiteks tegi talle palju nalja see, et iga kord, kui ta ütles, et on Eestist, siis sellest riigist midagi ei teatud, aga küsiti alati esimese asjana, kas teil on palju naftat. Ilma rikkaliku loodusressursita ei kujutanud nemad ühte riigi majandust ette. „Siis mõistsin, et Eestil on majanduses tõesti vaja erakordselt nutikas olla, sest meil siin väiksel territooriumil seda kullaauku ei ole,“ sõnas ta.

Poliitikas räägitakse palju sellest, et naised peaksid selles rohkem osalema ja esiplaanile trügima. Kristina peab ennast küll feministiks, kuid mitte võitlevaks. “Ma olen sotsiaalteadlane, ma ei saa olla inimene, kes ütleks, et sugude võrdsus ei too ühiskonnale head ja selle nimel ei pea pingutama,” selgitab ta. Kvoote ta ei poolda, pigem seda, et ühiskonna korraldus peaks olema võimalikult õiglane kõigi sugupoolte suhtes. „Riigi ülesanne on vaadata ja jälgida, et ühiskonnakorraldus ei jätaks kedagi ebasoodsamasse olukorda, et võimalused oleksid võrdsed. Naiste puhul ongi küsimus selles, kuidas me võrdsemalt jagame ära nõrgemate hooldamise kohustuse. See on täna ebaproportsionaalselt naiste peal – nii laste, vanurite kui ka puudega inimeste hooldamine,“ selgitas ta.

Samal ajal kui Kristina pealinnas ja kaugemalgi poliitikast rääkimas käib ja reklaame sisse loeb, toimib tema pere elu Tartus rahulikult edasi, sest ka täna abistab teda laste kasvatamisel terve küla – elukaaslane, ema, sõbrad. Igal võimalusel sõidab ta siiski rongiga kasvõi ööseks Tartusse, võtab lapsed kaissu ja kogub energiat. Ikka selleks, et hommikul jälle parema tuleviku Eesti heaks tööle asuda.

Loe artiklit SIIT