Kohtla-Järve riigigümnaasiumi õppekeele ümber toimuva vaidluse põhiküsimus taandub sellele, kuidas riik tagab akadeemiliselt kõrgel tasemel eestikeelse gümnaasiumihariduse arengu Ida-Virumaal. Õpilased ja lapsevanemad ei ole mures sellepärast, et eesti- ja venekeelsed lapsed õpivad koos, ega sellepärast, et venekeelsed lapsed saavad õppida osaliselt oma emakeeles. Ida-Virumaa inimesed tahavad vastust küsimusele – kuidas riik garanteerib eestikeelse kõrgel akadeemilisel tasemel hariduse kestlikkuse Ida-Virumaal?

Kohtla-Järve Järve Gümnaasium on akadeemiliselt tugev kool – 2018. aasta riigieksamite tulemuste põhjal väärikal 19. kohal ja aasta varem lausa 11. kohal. Tean oma kogemusest, kui suurt pingutust nõuab eesti keeles akadeemiliselt kõrgel tasemel hariduse võimaldamine Ida-Virumaal, sest kohapealt ei ole tihti õpetajaid leida ja neid tuleb Ida-Virumaale tööle meelitada kaugemalt. Keerulisemaks teeb olukorra võrreldes teiste Eesti piirkondadega ka see, et eestikeelset hariduse andmist veab kool praktiliselt üksinda, sest kogukonnas endas on laialt kasutusel vene keel, ka huvihariduses ja muus mitteformaalses hariduses väljaspool kooli.

Seega, ma pööraks tekkinud vaidluse fookuse mujale – kuidas riik ehitab üles kooli, mis toimib akadeemiliselt kõrgel tasemel eestikeelses õppes? Venekeelse kõrgel akadeemilisel tasemel õppe tagamine on Ida-Virumaal lihtsam, kuna on ajalooliselt olemas tugev õpetajaskond. Siit koorubki välja Kohtla-Järve eestikeelsete lastevanemate peamine mure – ei ole kindlust, et pika ajalooga tugeva akadeemilise tasemega eestikeelne haridus jätkub ka loodavas riigigümnaasiumis. Antud momendil tundub mulle vähem oluline, kas seal kõrval on ka osalise venekeelse õppega õppekava. Lisaks eestikeelsele õppele on sama oluline tähelepanu pööramine ka huviharidusele ja muudele formaalse õppe välistele tegevustele koolis ja kooli ümber, sest kui nad hakkavad toimima eestikeelsetena, on see tugi, mis sünkroonis võimaldab hoida ka tugevat eestikeelset haridust.

Eestikeelne haridus Ida-Virumaal vajab eritähelepanu ja lisaressurssi. Seda ei saa pidada sama rahastuse mudeliga, mis on mujal Eestis olevatel koolidel justnimelt põhjusel, et väga suures mahus tuleb teha lisatööd. Eestikeelse õppega koolid vajavad lisaks õpetajate palgakoefitsendile ka lisaraha eestikeelse huvihariduse ja õppekava väliste tegevuste arendamiseks – olgu selleks väljasõidud ja projektid Eesti teiste piirkondadega, muuseumite, ettevõtete või ülikoolidega.

Kooli omaniku ja juhtkonna visiooni keskmes peab olema akadeemiliselt tugeva eestikeelse hariduse ülesehitamine gümnaasiumis  – kuidas tagatakse õpetajaskond, kuidas tagatakse eesti keele tugiõpe ja eestikeelne kooli toimimine? Kui nendele küsimustele on vastused selgelt olemas, mida seni ei ole, siis ei teki vaidlust ka selle üle, kas mingi osa õpilastest saab võimaluse õppida osaliselt ka vene keeles.