Head Eesti 200 liikmed ja kaasteelised,

Minult on sageli küsitud, miks ma tulin poliitikasse? Ma küsin seda küsimust ilmselt endalt isegi sagedamini. Ma olen pidanud mitmeid kordi selgitama, mis mind tõukas ometigi astuma seda sammu? Selgitan. Põhjuseid on mitmeid.

Esiteks, mind ajendas poliitikasse tulema see, et protsesse jälgiva ja analüüsiva inimesena ma näen, et Eesti vajab muutusi. Suuri ja julgeid. Samal ajal me aga üksnes tiksume vaikselt või peenhäälestame tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi olukorras, kus me teame, et süsteem juba mõnda aega tervikuna ei tööta ning järgmine majanduskriis on ukse ees.

Teiseks, mind ajendas poliitikasse tulema see, et kuna muutumise vajadust ei tunnistata, ei ole Eesti juhtidel juba ammu pikka plaani. On kadunud ambitsioon ja koos sellega ka visioon. Pole majandusambitsiooni, pole kultuurivaldkonnas ambitsiooni, pole visiooni haridus- ja teaduse valdkonnas.

Eesti inimesed iga päev teevad nendes valdkondades maailma tipptulemusi, olgu see siis globaalsel turul läbilöövate ettevõtete ülesehitamine, Eesti muusika või filmide maailmalavadele viimine või muusikaesitlustel võimsa publiku aplausi saamine.

Eesti koolilapsed teevad maailma tipptulemusi teadmiste ja oskuste testides ja Eesti teadlased kroonivad maailma absoluutsete tippude seas. Need saavutused on tekkinud Eesti inimeste töökuse ja entusiasmi pinnalt, mille me kasvatasime 1990ndatel kui soovisime maailmale tõestada, et oleme haritud, innovatiivsed ja võimekad üles ehitama 20. sajandi riiki.

Ma tulin poliitikasse selleks, et öelda, et Eesti väärib visioonikat, suure ambitsiooni ja pika plaaniga juhtimist. Sest meil on kõik eeldused, et olla maailma tipus nii oma kultuuriga, haridusega, teadusega kui ka ettevõtlikkusega. Ma tahan tagasi sellist riiki, mille üle on võimalik meil kõigil olla jätkuvalt uhke, kes abivajajaid aitaks ja andekaid tagant tõukaks.

Kolmandaks, mind ajendas poliitikasse tulema Eesti lõhestatus. Meie poliitiline süsteem on viimase kümne aasta jooksul tegelenud teadlikult poliittehnoloogilise vastandumise ja selleläbi Eesti lõhestamisega. Eestlased vs venelased, rikkad vs vaesed, homod vs heterod, tööandjad vs töövõtjad.

Iga poliitiline jõud on välja arvutanud oma sihtgrupi, mõelnud talle välja vaenlase ja siis asunud selle vaenlase vastu võitlema ja nö omasid kaitsma. See on toonud neile valimistel hääli, aga selle tulemuseks on risti-rästi lõhestatud ühiskond.

Meid on 1,3 miljonit ja meile sisestatakse, et me peame jagama ennast meieks ja nendeks. Me raiskame oma niigi vähest inimvara ja tekitame ühiskonnas ebastabiilsust, mida on kerge kasutada ära ka neil, kes meie riigile võibolla head ei soovi. Kuid meil on ainult üks Eesti.

Ma tulin poliitikasse selleks, et aidata meie inimestele leida ühisosa ja ühist eesmärki, et ära lõpetada vihal, hirmul ja kadedusel põhinev vastandumine.

Niisiis, valimistest valimistesse on süvenenud ambitsioonikuse puudumine ning aina nõrgemaks on jäänud poliitiline eestvedamine. Olemasolevad erakonnad, kes muide enamjaolt on muutunud üha rohkem üksteise sarnaseks, ei ole mind kodanikuna inspireerinud.

Nad ei ole tekitanud minus usku edasiviivatest jõududest, meeskondadest või liikumistest, kes tahavad juhtida uute ideedega 21. sajandi riiki. Poliitika tegemine on muutunud poliittehnoloogiliseks tööks.

Poliitikuid endid köidavad enam küsimused nagu kes kellega teeb koalitsiooni, kes kellega vastandub, kes kelle koalitsioonist välja puksib, kellele see on kasulik ja kellele mitte. Ideede võitlust ei ole ning sütitavaid kõnesid Riigikogus ei peeta, seal käiakse lihtsalt tööl.

Kevadel, kui viis poliitikakauget inimest avaldasid Eesti 200 manifesti, oli see tavaliste, kuid tegutseda tahtvate kodanike hüüe Eesti inimeste suunas, et Eesti vajab muutusi, vajab visiooni ja uusi ambitsioonikaid juhte.

Me pakkusime välja ka oma visiooni Eesti arengu juurprobleemidest ning ütlesime ka väga selgelt, et meie kihk ise erakond moodustada ja tulla poliitikasse, ei ole kuigi suur olukorras, kus olemasolevad poliitilised liikumised viivad ise meie ideed ellu.

Kui me oleks näinud alates kevadest kuni tänase hetkeni sisulist plaani, kuidas lahendada sõlmprobleemid riigijuhtimises, tõsised kitsaskohad tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonnas, teha puuduvad investeeringud haridusse, teadusesse ja kultuuri ning edendada majandust, siis meil ei oleks olnud põhjust täna siia koguneda.

Siis ei oleks vaja Erakonda Eesti 200.

Me teeksime edasi oma teadustööd ülikoolides, juhiksime lennukeid, oleksime teel järgmistele ärikohtumistele, õpetaksime koolis lapsi või teeksime mistahes muud inimestele omast päevatööd.

Kuid tänaseks avalikkuse ette toodud erakondade valimisprogrammid ei sisalda ühtegi suurt muutust, sõlmprobleemi lahendamist või pikka plaani. Ikka paistab neist vastu võidu üksteise ületrumpamine valijatele meelepäraste lubaduste andmisel ja labane püüd raha juurde lubamisega valijaid ära osta.

Eesti 200 ei ole tulnud Eesti poliitilisele areenile seetõttu, et minna valimislubadustega võitlusesse töökohtade kindlustamise eesmärgil. Näitame, et poliitikuks olemine ei ole mitte amet, vaid kutsumus.

See on aktiivse kodaniku positsiooni võtmine. Me ei ehita igavest erakonda ning meie eesmärk ei ole kasvatada igavesi poliitikuid. Me oleme kodanikud, kes on oma päevatöö heitnud hetkeks kõrvale selleks, et suunata Eesti muutuste kursile.

Head, 200-se Eesti ehitajad.

Täna lõime me kõik koos uue poliitilise jõu, mille missioon on pakkuda positiivne tulevikku vaatav alternatiiv tänastele poliitilistele jõududele, mis vaatab julgelt pikalt ette, mitte ei otsi vastuseid ammustest aegadest.

Me ei saa teiega täna väga põhjapanevalt muuta seda, kuidas Eestis täna elatakse. Kuid me saame mõjutada seda, kuidas elatakse Eestis 10, 20 või 30 aasta pärast.

Meilt kõigilt on viimaste kuude jooksul pidevalt küsitud, kuidas me positsioneerime ennast olemasoleval poliitilisel mänguväljal? Kas me oleme paremal nurgas või vasakul, üleval või all?

Aus vastus on, et me ei tahagi positsioneerida olemasoleval, vanade erakondade mänguväljal, kus ei käi ammu enam mäng selle üle, kellel on paremad ideed ja tugevam meeskond, vaid selle üle, kes kellele sõna otseses mõttes ära teeb.

Las see jääb neile, kes seal täna mängivad, kuna see mäng ei too välja lahendusi meie sotsiaal-, tervishoiu, majanduse või haridusvaldkonna probleemidele.

Me oleme grupp Eestimaalasi, kes väärtustavad kõrgelt vabadust, nii isikuvabadusi kui tegutsemisvabadust. Me väärtustame usaldust ja vastutust.

Meie usume, et kõigile Eesti elanikele peavad olema garanteeritud igakülgsed võimalused eneseteostuseks, eneseväljenduseks ning demokraatlikes protsessides osalemiseks.

On isegi uskumatu, et need väärtused, mille me Euroopas kätte võitlesime kaks sajandit tagasi ning mille eest võideldes Eesti inimesed langesid 100 aastat tagasi, vajavad täna taaskord ülekordamist.

Kiire tehnoloogia arenguga infoajastu paneb liberaalse demokraatliku süsteemi, nagu meie oma, proovile. Me näeme, et inimesed on kaotamas usku liberaalsetesse demokraatlikesse väärtustesse kõikjal Euroopas.

Meiesuguste uute jõudude ülesanne on muuta isikuvabadustel, vastutusel ja usaldusel põhinev liberaalne süsteem vastupidavaks muutunud maailmas. Eesti 200 on tulnud selleks, et seista liberaalsete demokraatlike väärtuste eest.

Me teame oma ajaloolisest kogemusest, et kui me maailma tormikeeristes olles taganeme oma riigi juhtimisel demokraatlikest väärtustest, siis me jääme üksi. Ja varsti pärast seda meid enam ei olnud.

Me hindame kõrgelt edasipüüdlikkust. Riik usaldab oma kodanikke ja ettevõtjaid, andes kogukondadele ja algatusvõimelisele inimestele tegutsemis- ja otsustusruumi ning sekkudes nende igapäevaellu võimalikult vähe.

Seisame selle eest, et edasipüüdlikkus ja pealehakkamine on ühiskonnas alati hinnatud ning mitte ühelgi moel piiratud ega täiendavalt koormatud. Eesti poliitiline kultuur ja riigijuhtimine peavad lähtuma aususe, läbipaistvuse ja vastutuse põhimõtetest.

Ühiskond saab olla dünaamiline ja väärtust loov üksnes siis, kui see põhineb õigusriigil ja jagatud vastutustundel sotsiaalselt haavatavamate sihtgruppide järele aitamisel.

Kogukondlik ja individuaalne vastutustunne iseenda ja ümbritseva elukeskkonna eest on lihtsaim tee laialdaseks elukvaliteedi hüppeks. Meie Eesti on avatud uutele ideedele, tehnoloogiatele ja inimestele.

Eesti riik ja kultuur saavad püsida üksnes siis, kui suudame kiiresti kohanduda ning teha ajas ettevaatavaid otsuseid. Me oleme eestimeelsed, sest teistmoodi olla ei saa. Eesti identiteet on globaalselt unikaalne ja ainulaadne, üks ja ainus.

Kusjuures, seda unikaalset identiteeti kannavad kõik eestimaalased, sõltumata nende kodusest keelest, maailmavaatest või usulistest veendumustest. Uue sajandi Eesti identiteet on avatud ja kadestusväärne.

Me oleme tulnud Eesti poliitikasse ajama ühte aga suurt asja – viia läbi reforme sihiks 200-ne Eesti ja tuua riigi juhtimise etteotsa rohkem oma ala spetsialiste.

Parafraseerides president Toomas Hendrik Ilvest, peame me tõdema, et need, kes toonud on meid siia, siit enam edasi meid ei vii. Täna ei ole Eesti jaoks enam küsimus saada sama arenenud ja tugevaks riigiks kui Soome, et pääseda Euroopa klubisse. Eesti riigi ja rahva ellujäämiseks ja kasvamiseks on vaja olla nutikam kõikidest teistest maailmas.

Kõige nutikamalt on vaja toimetada minu nägemuses viies valdkonnas:

Esiteks, nutikas riik seab absoluutseks prioriteetseks investeeringute valdkonnaks hariduse ja teaduse. Vaid nutikas haridus- ja teaduspoliitika tagab tugeva majandusega ja elujõulise kultuuriga rahva ja riigi. Riik on täna juba Eesti teadusele võlgu 45 miljonit eurot. See on see summa, mis on puudu juba 5 aastat tagasi lubatud 1% SKP-st teadusinvesteeringuteks. Järgneval aastal kasvab võlg veel 40 miljoni euro võrra. Me oleme täna jõudnud olukorda, kus Eesti õpetaja amet ei ole tänaste noorte jaoks ei atraktiivne ega tasuv.

See peab muutuma. Me suudame leida selle raha, et koos haridus- ja teadussüsteemide sisemise reformimisega kahekordistada järgmise viie aasta jooksul nende valdkondade rahastamine. Need tänaseks tegemata investeeringud näitavad, et Eesti ei ole viimasel ajal käitunud nutikalt.

Teiseks, nutika riigi majandus on suurem kui tema rahvaarv justkui lubada võiks. Eesti ei saa kunagi majanduslikult tugevaks ja Eesti inimesed jõukaks, kui me piirame oma majandusliku ambitsiooni vaid Eestis elavate inimeste arvu ja nende võimekusega eksportida tooteid ja teenuseid. Meie ambitsioon on see, et Eesti ettevõtted suudaksid ennast läbi investeeringute ja omandamiste sisse osta rahvusvahelistesse väärtusahelatesse.

Seisame oma rahvuslike tšempionide eest – need on Eesti ettevõtted, kes suudavad rahvusvaheliselt kasvada, jättes peakontori, kõrgepalgalised töökohad ja kasumi Eestisse. Meie eesmärk on see, et meie majanduse heaks hakkaks tööle võimalikult palju inimesi ka teistes riikides, et võimalikult paljud meie ettevõtted oleksid väärtusahela tipus.

Kolmandaks, nutikas riik on roheline. Kliimamuutus ja loodusvarade ammendumine on üks suurimaid väljakutseid täna terves maailmas. Eesti peab olema kõige nutikam maailmas oma loodusvarade hoidmisel ja ka nende väärindamisel. Me oleme täna üsna erandliku puhta loodusega maa ja meil on ühe riigina vähestest maailmas täna võimalus vältides teiste vigu luua oma loodusvarasid nutikalt väärindav ja puhta loodusega ühiskond. Siinkohal suurendaks nutikas riik hüppeliselt teadusharude finantseerimist, mis on seotud meie loodusvarade targa kaitsmise ja väärindamisega.

Neljandaks, Eesti peab olema nutikas Eesti kultuuri edendamises globaalsel turul. Eesti keel ja kultuur säilib vaid siis, kui me suudame tema positsioonid kindlustada globaalselt, mitte üksnes siin, Eestimaal. Kui me suudame inimesi üle maailma panna kuulama meie loodud muusikat, vaatama meie tehtud filme, lugema meie kirjutatud raamatuid, külastama meie loodud festivale ja ehitama meie kujundatud maju, ainult siis säilib vaid meile, eestlastele, omane maailmatunnetus ja selle väljenduskeel. Nutika Eesti kultuur on ka digitaalne, sest selle kaudu jõuame me ka kõigi sadade tuhandete eestlasteni üle kogu maailma.

Viiendaks, nutikas riik on täna oma kodaniku jaoks personaalne. Me peame lõplikult vabanema 20. sajandi algusele omasest riigikorralduslikust mõtlemisest, kus inimesest olulisem oli süsteem. Nutikas tuleviku riik ei saada kodanikku ekslema bürokraatia ja halduse rägastikku, vaid kasutab targalt aina rohkem kättesaadavaid andmeid, et teenused leiaksid inimesed üles just siis, just sellisel moel ja just seal, kus inimesed seda vajavad. Me tahame, et Eesti riik looks parima elukeskkonna kõikjal üle Eesti ning inimeste elu kvaliteet ei sõltuks enam sellest, mis on nende elukoha postiindeks. Meil on nägemus selle kohta, kuidas Eesti oleks ka 20 aasta pärast see riik, mida globaalselt kõigile e-riigina eeskujuks tuuakse.

Head Eesti 200 asutajad.

Kas meie, kõik siin Eestimaal, julgeme olla ka päriselt vabad? Vabad kammitsatest, mis meid hoiavad tagasi olemast parim? Hirmust, et me rahvana kaome. Murest, et meie hääl Euroopas või maailmas ei loe. Ebakindlusest, et meid ei märgata ja meiega ei arvestata?
Ma ütlen teile, maailmas on üks väga hästi hoitud saladus. See on see, te keegi tegelikult ei tea, kui väike Eesti päriselt on. Me oleme 27 aastaga suutnud ennast maailmas ehitada suuremaks kui meie imeväike rahvaarv lubaks ette kujutada.

Minu Poola pere ja sõbrad ei usu siiamaani, et Eestis elab tegelikult vähem kui 10 miljonit inimest. Sest just nii suurena näevad nemad Eestit – riiki, mis on maailmale kinkinud Arvo Pärdi ja e-residentsuse. Kasutame seda hästi hoitud saladust nüüd ära ja teeme järgmisi julgeid samme.

Me oleme oma ajaloolisest kogemusest tulenevalt olnud alalhoidlikud ja ka vaoshoitud, kuid otsustavatel hetkedel oleme olnud väga julged. Jüri Reinvere, maailmalavadel ilma tegev Eesti helilooja kirjutas aasta alguses Sirbis nii:

“Kõikjal, kus valitseb argus, ei valitse tarkus. Hirmul inimesel on kalduvus näha kõike valedes proportsioonides. Seepärast on väga tähtis, et riigi eesotsas valitseks tarkus, kui soovida, et riik püsiks – ja kui riigil pole piisavalt sõjalist jõudu, et kompenseerida tarkust vägivallaga.”

Käes on jälle aeg, kui me peame olema targad ja julged, tegema julgeid otsuseid selleks, et meie lapsed ja lapselapsed elaksid maailma parimas riigis. Eesti 200 on tulnud Eesti poliitikasse selleks, et olla julge muutuste käivitaja!

Head kaasteelised.

Ma seisan täna siin teie ees uue erakonna Eesti 200 juhi kandidaadina. Ma küsin teilt mandaati, et juhtida erakonda, mis tahab pakkuda positiivset, mitte hirmudele ja hirmutamisele põhinevat alternatiivi olemasolevale.

Me tahame olla valik kõigile, kes ei rahuldu järjest suuremate rahalubadustega, kes on nõudlikumad oma juhtide suhtes ning kes usuvad, et iga inimene on oluline, et igas meist peitub enneolematu ja erakordne potentsiaal, mille avamisel seisame vastu suurtele väljakutsetele.

Aga ühte ma luban! Me ei tee kompromisse liberaalsetes väärtustes võimu nimel ning ma luban valu, higi ja pisaraid. Eesti 200 paati juhivad muutuste tuuled!

Tänan!