Eesti majanduspoliitiline pikk plaan peab olema meie ettevõtete riigisisese turu piiratuse surve alt välja päästmine, kirjutab Eesti 200 juht Kristina Kallas.

Olles viimasest majanduskriisist oma valusad õppetunnid kätte saanud, on meie ettevõtted muutunud oluliselt rahvusvahelisemaks ja meie majanduse struktuur on palju paremas tasakaalus kui enne. Selle eest tuleb eelkõige kiita aga meie ettevõtjaid ja alles seejärel valitsuste tehtud poliitilisi otsuseid.

Meie riigieelarve kulud kasvavad majandusest kiiremini. Meie tööealise elanikkonna hulk väheneb aasta-aastalt ja talentide arv on füüsiliselt piiratud. Hakkame jõudma klassikalisse keskmise sissetuleku lõksu, kus ettevõtted ei suuda meie turu iseärasuste tõttu globaalses väärtusahelas enam kõrgemale tõusta. Meie ettevõtete jaoks on kapital kallim kui nende konkurentidel suuremates riikides. Haridus ja teadus saavad olla väikese rahva jaoks konkurentsieelis, aga seda pole meie valitsused kahjuks oma investeeringute plaanides tähtsaks pidanud.

Millised aga on olnud majanduskriisijärgse kümnendi poliitilised otsused, mis toetaksid ettevõtete konkurentsivõime arengut, et nad suudaksid aina raevukamaks ja globaalsemaks muutuvas rahvusvahelises konkurentsis ellu jääda ja edukad olla? Kui 1990ndatel tehti üsna nutikaid otsuseid selleks, et toonases konkurentsisituatsioonis targalt käituda, siis viimasest kümnendist ei meenu miski. Sotsiaalmaksu pooleprotsendilist alandamist on presenteeritud kui muudatusi esile kutsuvat reformi. Igal aastal anname me tublimatele ettevõtjatele vimplid ja jagame edasi raha, mis meile Euroopast sihtotstarbeliselt ettevõtluse toetamiseks tuleb. EAS peaks teoorias olema meie ettevõtetele väärtust loov partner ja riigi majanduspoliitika elluviimise üks alustalasid, aga üldlevinud arusaam ettevõtjate seas on kahjuks see, et EAS tuleks kinni panna.

Vägisi jääb tunne, et meie ettevõtetel ja seega ka majandusel läheb hästi mitte tänu meie poliitilistele otsustele, vaid vaatamata nendele. Eesti on endiselt klassikaline siirdemajandus. Me alustasime 1990ndate alguses sisuliselt nullist ning toonane ettevõtjate põlvkond ehitas üles esimesed pangad ja tööstused.

Ent sellel hetkel, kui eestlased rahvusvahelisele turule jõudsid, olid globaalsed väärtusahelad aga juba ammu välja kujunenud ja turud igal pool täis tugevaid ettevõtteid. Selleks et Eesti ettevõte suudaks Saksa või Soome turul läbi lüüa, ei piisa, et ta on sama tubli kui Saksa või Soome konkurent. Ta peab olema palju parem, sest kohalikul ettevõtjal on alati eelis.

Eestist pärit ettevõtjal on globaalsel turul ees klaaslagi, mille defineerib meie riigi väiksus ja meie valitsuste senine ambitsioonitu majanduspoliitika. Eesti turul on meie ettevõtete kasum ja sellega ka investeerimisvõime viimase kümne aasta jooksul olnud järjest tõusvate tööjõukulude ja maksude suure surve all. Eesti majanduspoliitiline pikk plaan peab olema meie ettevõtete riigisisese turu piiratuse surve alt välja päästmine. See ei tähenda ressursside Eestisse toomist, nagu on seda seni mõistetud (ükskõik, kas väliskapitali või välistööjõu), vaid Eesti ettevõtete toetamist moel, et nad suudaksid ennast investeeringute ja omandamiste abil sisse osta rahvusvahelistesse väärtusahelatesse globaalsel turul.

Meil on peale kasvanud uus põlvkond ettevõtjaid, kelle jaoks Eesti on kodumaana armas, aga turuna väike. Nad on karmis turusituatsioonis ennast nullist üles töötanud ja konkurentsieelise tänu innovatsioonile saavutanud. Nad konkureerivad edukalt välisturgudel ning maksavad üle keskmise taseme palka. Nad on Eesti patrioodid, kes tahaksid hoida oma peakorteri siin, sest siin kasvavad nende lapsed ja siin tahavad nad veeta ka oma vanaduspõlve.

Me peame selgelt aru saama ja välja ütlema selle, et Eestil saab hästi minna ainult siis, kui riik ja ettevõtted tegutsevad ühiselt ja nutikakalt selle nimel, et meil oleksid oma rahvuslikud tšempionid (mida rohkem, seda parem!), kelle jaoks tuleb luua soodne keskkond, et nad suudaksid läbi lüüa globaalsel turul. Milles seisneb see nutikas tegutsemine?

1. Haridus ja teadus. Pensionide ja sotsiaalteenuste peale võime kulutada, aga haridusele ja teadusele peame kulutama. Kui me ei investeeri piisavalt haridusse, et meie inimesed oleksid ette valmistatud tegema majanduse väärtusahelas kõrgemat haridustaset nõudvaid töid, siis oleme juba ette valinud endale sabassörkija rolli. Kui jätkame teaduse alarahastamist, siis ei ole meie tänastel innovatiivsetel ettevõtetel tulevikus teadmiste ja oskuste süsteemi, millele toetuda. Kui me tõesti tahame, et haridus ja teadus oleksid meie pikaajaline konkurentsieelis, siis ei piisa kosmeetilistest muudatustest või miinimumi tagamisest, me peame olema teistest riikidest üle.

2. Eesti kui ärikeskkond. Eesti peab olema riik, kust on võimalik hästi maailmas asuvaid ärisid juhtida. See puudutab nii seadusandlust, aruandlust, õigussüsteemi, äritegemise lihtsust, ühendusi välismaailmaga, kahepoolseid maksu- ja investeeringute kaitse leppeid ja muid lepinguid teiste riikidega. Mõistliku tasemega maksukoormus on oluline, aga meie eesmärk ei peaks olema kõige madalamad maksud, vaid nii-öelda parim hinna-kvaliteedi suhe – inimesed ja ettevõtted on nõus maksma just nii kõrgeid makse, saades vastu maailma parima elukvaliteediga keskkonna. Selle eeldus on, et me oleme oma riigihalduselt maailma kõige efektiivsem riik.

3. Kapital. Me kõik saame aru, et järgmine majanduskriis võib olla ukse ees. Kui see kätte jõuab, siis on küsimus, kelle käes on raha. Eesti ettevõtete jaoks saab järgmine kriis olema eelkõige likviidsuskriis, sest välispankade poolt domineeritud väikesest avatud majandusest tõmmatakse raha sarnaselt kümne aasta taguse ajaga välja esimeste hulgas. Likviidsuskriis tähendab seda, et uute investeeringute jaoks ei leita rahastust ja olemasolevaid laene ei saa refinantseerida. Selle tagajärjel odavnevad kõikjal varad ja eelis on nendel majandustel ja ettevõtetel, kellel on raskel ajal ligipääs pikale ja mõistliku hinnaga kapitalile.

Me peame hakkama tegutsema selle nimel, et just meie rahvuslikud tšempionid oleksid need, kes raskel ajal teiste riikide majandust üles ostavad, aga mitte vastupidi. Tuleb teha kõik selleks, et neli miljardit praegu globaalset majandust toitvat pensioniraha Eestisse tagasi tuua.

4. Tööjõud. Meie majandust kägistab tööjõupuudus, paljud uued projektid jäävad algatamata ja tellimused vastu võtmata, sest tööjõudu lihtsalt ei ole. Eesti peaks olema koht, kuhu targad inimesed tahavad tööle tulla ja kus väljastpoolt tulevate inimeste palkamine on ettevõtete jaoks odavam kui sama sissetulekuga inimese palkamine näiteks Soomes või Lätis – lisanduvad maksud tulevad siia, aga ajutiste töötajate puhul pikaajalised kulud ei tule. Täistööhõive tingimustes ei tohiks olla piiranguid ajutiste töölubadega spetsialistide sissetoomiseks.

Lisaks tuleb luua ka toetav infrastruktuur selleks, et tippspetsialistid tahaksid siin elada. See tähendab ka lasteaiakohti ja rahvusvahelise hariduse omandamise võimalusi.

Iga eesmärgi all on meil välja töötatud terve hulk meetmeid, aga kõigepealt tuleb visioonis ja eesmärgis kokku leppida. Nii nagu Eesti riigikaitse on olnud erakondadeülene kirjutamata kokkulepe, võiks ka meie majanduspoliitikast saada ühine jagatud nägemus, kus poliitiline punktivõtmine jääb tagaplaanile.

Plaksutamiseks on vaja kahte kätt. Kui valitsus oma osa majanduse ambitsiooniplaanist ära teeb, siis ettevõtjatelt eeldame seda, et neil on tahet ja võimekust vaadata Eestist väljapoole, et nad soovivad parandada nii juhtimist kui sisemist efektiivsust, et nad maksavad ausalt makse, austavad oma kliente ja koostööpartnereid ning käituvad meie riigi ja loodusega heaperemehelikult.