Valitsuse 100 päeva on meelde jäänud sõnasõjaga – käiks nagu võistlus, kelle kohta osad valitsuse liikmed järgmisena kõige solvavama sõna teele saadavad, iseloomustab Eesti 200 juht Kristina Kallas.

EKRE ise tunneb ennast valitsuses ilmselgelt väga hästi, kuna nemad on endale peas valmis küpsetanud püha sõja “rahva” nimel “eliidi” vastu. Eesti sisemine poliitiline lõhestumine on suurenenud – on valitsuse siirad toetajad, kellele sõnasõda annab enesekindlust, et ollakse õigel teel ning on teine osa Eestist, kelle jaoks on tegemist Eesti taasiseseisvumise järgse kõige hullema valitsusega. Kui varem oli võitlusjoon poliitikas kahe erakonna toetajate vahel – Keskerakonna toetajad võitlesid Reformierakonna vastu ja vastupidi – siis täna kasutatakse võitluses retoorikat, mis ei jaga inimesi mitte poliitilise maailmavaate alusel (ega ka rahvuse alusel eestlased versus venelased), vaid kasutatakse retoorilisi võtteid “Eesti rahva huvide eest võitlejad” versus “Eesti reetjad globalistid”. See on ühiskonna sisemise lõhestatuse viinud väga sügavale eestlaste endi keskele, kus naaber ei taha tunda naabrit ja vend õde seetõttu, et üks on “sotsialist-liberaal” ja teine “ekreiit”. Minu tunnetus on, et Eesti ühiskond on vajumas sügavasse sisemisse kriisi, õhkkond ei ole mitte koostöine vaid õhus on sõda. Ja selle eest vastutavad just praeguses valitsuses olevad juhid, mitte opositsioon või “peavoolu meedia”. Ideaalis peab valitsus tegutsema kogu Eesti rahva huvides, isegi kui see alati ei õnnestu, kuid praegune valitsus on ennast selgelt positsioneerinud kui keegi, kes peab osa Eesti rahva vastu sõda.

Täispikka artiklit saad lugeda siit.