16.04.2019 Sakalas ilmunud artikkel

ÄRILISELT ON JU KÕVA sõna, kui ettevõte suudab Eestist makaroni sünnimaale Itaaliasse koormatäie sedasama toiduainet müüa. Transpordifirma toob muidugi tagasisõidul nagu möödaminnes koorma Itaalias toodetud makarone Eesti turule. Äri missugune.

Samasuguseid näiteid saaks tuua erinevaid. Keskkonnateadlik tarbija tahab osta kodumaisest lihast vorsti ega oska uneski arvata, et selle tooraine on toodud Poola või isegi Argentina tapamajast. Transpordile ning tihti lausa kuudepikkusele külmutamisele on kulutatud seejuures palju diislikütust ja taastumatutest ressurssidest toodetud elektrienergiat.

NIIMOODI ANALÜÜSIDES jõuab lihtsasti arusaamisele, et kõigile tarbijatele üheselt mõistetaval pakendimärgistusel on keskkonnateadlikkuses võtmeroll. Selleks et teha teadlikke valikuid, ei pea teadma mitte ainult toote valmistamise asukohta, vaid ka toote põhitooraine päritolu.

Tavapäraseks on muutunud ilusad eestikeelsed sõnad tootepakendil kaubamärkide nimetusena, kuigi Eestiga ei seo mõnda toodet mitte kui midagi. Võib ju öelda, et loll saab kirikuski peksa ja oma viga, kui peenikest kirja ei loe või toote tooraine tegelikku päritolu selgeks ei tee. Samas ei tea ilmselt enamik eestimaalasi, et näiteks uhke Rannarootsi lihatööstus toob peaaegu kogu tooraine välismaalt ja tal polegi oma tapamaja. Või siis seda, et Tallinnas leiba ja saia tootnud Fazer sulges oma tehase Eestis juba mitu aastat tagasi ning transpordib meie turule leiba sadade kilomeetrite tagant Lätist ja Leedust.

Euroopa Liidus on vabakaubandus üks aluspõhimõtteid ja seda ei saa riigi tasandil kuidagi piirata. Küll aga saab ühes liidu liikmesriigis võtta vastu seadused, mis tagaksid kõigile üheselt arusaadava pakendimärgistuse. Veelgi suurema keskkonnahoiu saavutaks, kui seda tehtaks Euroopa Liidu tasandil.

Loodusressurssidesse lugupidav suhtumine algab meist endist, kuid arvestatava keskkonnasäästu annab meie kõigi teadlik tarbimine.

Selleks et sünniks suur suunamuutus ühistes tarbimisharjumustes, on hädasti vaja põhitooraine päritolu põhist pakendimärgistust. Parim lahendus oleks lubada seni ka importtoorainest toodetel kasutatav lipumärk panna peale ainult sellistele toodetele, mille põhitoorainest vähemalt 75 protsenti on Eestist.

Väärib märkimist, et lippu ei saa patenteerida ega kuidagi muudmoodi enda omaks pidada ükski ettevõte. See tähendab, et kõigil kodumaistel toodetel oleks üheselt mõistetav märgistus, mida kodumaistel tootjatel on lihtne turundada. Ühtlasi oleks see hea võimalus inimeste teadlikkuse parandamise kaudu vähendada keskkonnakoormust.