Veel neljapäeval teatas sotsiaaldemokraatide poliitik Raimond Kaljulaid, et millal veel, kui mitte nüüd kukutada Keskerakond võimult. Selline signaal pealinna võimuerakonnalt kõlas lootusrikka stardipauguna, et tuua kauaoodatud muutus Tallinna juhtimisse. Ent juba järgmisel päeval otsustas Tallinna volikogu fraktsiooni juht Jevgeni Ossinovski matta selle mõtte maha. Öeldes, et linnavõim jääb Tallinnas paika.
Keskerakonna lagunemine annab sotsidele võimaluse kindlustada paari mandaadi võrra oma positsiooni Tallinna linnajuhtimises ja kaubelda välja mõned sümboolsed võidud, ometi ei too see vajalikku muutust, mida on Tallinna puhul pikalt oodatud.
Pealinna valitsemine ilma Keskerakonnata pole kunagi olnud nii realistlik kui praegu. Praeguses olukorras tundub, et kõik on võimalik. Viiest erakonnast koosneva “kambaka” ainsaks võiduks oleks Tallinna linnaasutuste ja linnameedia depolitiseerimine ja vabastamine tsentristide võimuhaardest. Juba see on meeletu võit ja viimase kahe kümnendi paradigma muutus. Kuid viie erakonna maailmavaateline erinevus välistaks võimalust juhtida Tallinnat läänelikult ja inimkeskselt. Päris muutused saavad toimuda alles 2025. aastal peale valimisi. Alternatiivina nelja erakonna liit EKRE-ta annaks võimaluse ka mõneks sisukaks reformiks.
Kui Keskerakonnas jätkub pereheitmine ning nende positsioon nõrgeneb veelgi, siis peaksid sotsiaaldemokraadid tulema linnavõimu ja ametikohtade mugavustsoonist välja. Mõtlema, kuidas tuua päriselt muutus pealinna juhtimisse. Tiksumine järgmiste valimisteni ei ole enam põhjendatud.
Eesti 200 leiab, et uue võimaliku võimuliidu miinimumprogrammiks on linnaasutuste depolitiseerimine ja puhastamine keskpartei hõngust. See võimuliit peaks hakkama laduma vundamenti päris muutusteks, mis saavad toimuda peale 2025. aasta kohalikke valimisi. Tallinnast peab saama inimkeskne linn, lääneliku linnaruumi ja reformitud transpordivõrguga. Haridus peab saama senisest rohkem tähelepanu. Tallinn kui jõukaim omavalitsus peab investeerima rohkem koolidesse ja õpetajatesse hariduskriisi leevendamiseks ning eestikeelsele haridusele ülemineku kindlustamiseks. Seni linnavõim lükkas vastutust riigi peale ning käitus pealtvaatajana.
Sel nädalal avanes võimalus astuda tõsised sammud selle visiooni suunas. Oleks äärmiselt kahetsusväärne, kui muutuste toomine jääks pelgalt sotside mugavuse taha, jätkata nii nagu on ja kindlustada mõnevõrra oma võimupositsiooni.