Margus Tsahkna on endine kaitseminister 

Kuna kaitsekulud on seotud vabalt sügavikku langeva 2%SKPga, siis lõpetab Eesti riigikaitset tabav kärbe meie kaitse eduloo nagu lõpetas Kalevipoja mõõk rahvuskangelase elu, raiudes maha oma peremehe jalalabad. 

Kui valitsus otsustab järgida senist 2% kaitsekulude kokkuleppe määra, tabab riigikaitset sadadesse miljonitesse ulatuv kärbe, mis lööb kaitsevõime arengusse sügava haava. Kas Eesti riik selle julgeolekupoliitiliselt üle elab, saavad hinnata tulevikuajaloolased. 

Kaitse on ainukene valdkond, mis on tervikuna seotud otseselt SKP väärtusega ning kriisis karmi löögi all. Sadadesse miljonitesse ulatuv kärbe riigikaitses tooks kaasa Eesti olulise kaitsevõime vähenemise ja seda olukorras, kus rahvusvaheline julgeolek ka ilma kriisita on ebastabiilne. Eksperdid hindavad, et ajaloo suurim kärbe toob kaasa vähemalt kümnendiks kaitsevõime arendamise lünga. 

Paradoksaalselt on konsensensuslik poliitiline otsus hoida kaitsekulud 2% SKPst kaheteraga Kalevipoja mõõk, millele on tähelepanu juhtinud ka Riigikontroll oma 2017. aasta kaitseauditis. Majanduslikult headel aegadel oleme saanud oma kaitsesse investeerida ning poliitilist kaklust eelarve läbirääkimistel kaitsevaldkonna üle ei toimu. Töörahu meie riigikaitse arendamisel on eraldi väärtus. Eesti on ka oma liitlastelt, eriti USAlt saanud kõvasti kiita selle eest, et panustame kokkulepitud 2% tasemel. Meie kaitsekulude 2% on kujunenud müüdiks, kuid reaalsuses moodustab see vaid ca 600 miljonit eurot, mille eest suurt kaitseväge ei ehita. Iga euro on kaalutud ja kulla väärtusega arvel. 

Eesti suutis olulise sammu 2% suunas astuda just eelmises kriisis tehtud poliitilise otsuse tõttu. Kui majandus kukkus nagu kivi põhjatusse kaevu, viidi avalikus sektoris läbi ulatuslikud kärped. Kuulusin toona nn krokodillide komisjoni, mis ööd ja päevad tegelesid kärbete ja reformide läbiviimisega. Toona oli olukord tänasest erinev, valitsusel raha ei olnud. Kuna tegime otsuse liituda eurotsooniga, pidime hoidma eelarve taskaalus, laenu võtta ei saanud ning samuti ohustas meid globaalses finantskriisis oma valuuta – krooni – devalveerimise surve. 

Eelmises kriisis otsustas valitsus, et kaitsekulud jäävad suures osas kärpest välja. Tuletan meelde, et Venemaa oli selleks ajaks juba Gruusia okupeerinud ning meie analüüs näitas, et see ei jää Venemaa viimaseks sammuks, kuna lääne reaktsioon oli pehmeltöeldes olematu. Kahjuks oli meil õigus ning järgnes Ukraina, millele oli tugevam reaktsioon sanktsioonide ning NATO vägede meie regiooni paigutamise läbi. Kuid sisuliselt ei ole Venemaa muutunud. 

Kaitsevaldkonna suurema kärpeta jätmisega saavutasime juba planeeritud kaitseplaanide ja investeeringute elluviimise julgeolekuliselt keerulises olukorras aga mis veelgi olulisem – kaitsekulude osakaal SKPst tõusis pea 2%le. Sellega andsime tugeva sõnumi oma liitlastele, et vaatamata kriisile oleme võimelised oma lubadusi täitma ning järgnevatel aastatel on see meile rahvusvahelistes suhetes toonud kuhjaga kasu. 

Kuni tänaseni tundus, et kõik on suurepärane, kuid 2% kokkuleppe mõõga teine tera on see, millega võime endal kalevipojalikult jalad otsast raiuda. Kalevipoeg heitis selle tulemusel hinge, sisuliselt võib sama juhtuda ka meie kaitsevõimega. Nimelt, kui majandus langeb ning SKP koos sellega, tuleb automaatselt läbi viia kärped. Riigieelarve strateegiat tehakse nelja aasta peale ette ning kaitse paneerimisel järgitakse seda väga täpselt. Iga SKP protsendipunkti muutumine mõjutab otseselt kaitsele suunatud raha mahtu nelja aasta peale ette. Kui SKP tõuseb, lisandub raha aga kui langeb, tuleb senise poliitilise kokkuleppe järgi teha kärbe ning tühistada tehtud plaanid. 

Kaitseplaneerimine on pikaajaline protsess ning siin ei ole võiamalik teha kiireid ostsuseid. Eesti kaitset planeeritakse kümneaastase arengukava alusel, kus igal võimearendusel on täpsed kuluread kuni ajateenijate aluspesu maksumuseni välja. Pidev rahastuse kõikumine, eriti kui juhtub olema majanduskriisi aeg, ei võimalda tegelikult neid plaane ellu viia. Just sellele puudusele viitas ka Riigikontroll oma kaitseauditis. 

Kuna lahingmoonaga olime mõned aastad tagasi kriisis, siis otsustasime selle lünga ennaktempos likvideerimiseks luua investeeringute fondi, millega tagatakse väljaspool 2% iga-aastaselt 20 miljoni euro eest laskemoona tarned. 

Eesti on koos muu maailmaga langemas sügavale majanduskriisi. Me ei tea, kus asub selle põhi, kuid on selge, et väikese ja avatud majandusega riik nagu Eesti saab kriisis kõvasti kannatada. Valituses valmistatakse ette kärpekava, mis iseenesest on loogiline jätk riigi tulude vähenemisele. Ja oleme ausad, vahepealsete aastatega on avalikku sektorisse ka raha juurde valatud, kindlasti olekski aeg teha restart ning lähtuda null-eelarve põhimõttest – vaadata üle, kui palju raha milliste konkreetsete eesmärkide saavutamiseks planeeritud on. Kindlasti on siin kokkuhoiu kohti, kuid seda kõike ei saa teha mehaaniliselt. Vana kärpekrokodillina oleks mu soovitus kõikide valdkondade põhjendatud investeeringud Eesti majandusse kärpest välja jätta ning seda otsust käsitleda majanduse elavdamise meetmena. Vajadusel on selleks võimalik võtta ülisoodsatel tingimustel laenu. 

Võrreldes eelmise majanduskriisiga on valitsusel tegutsemiseks olulised eelised. Riigid ja ka EL on läinud raha trükkimise teed lootes, et kriis on ajutine ning lisaraha aitab selle üle elada. Kui eelmises kriisi ei olnud meil võimalik raha laenata ning pidime hakkama saama olemasolevate reservide ja kulude vähendamisega, siis täna on valitsusel võimalus leida lisaraha ülisoodsatel laenutingimustel ning investeerida strateegilistesse valdkondadesse. Eesti laenuvõime on suurepärane, oluline on aga see, kas meil on piisavalt tarkust laenuraha kasutamiseks, et hoiduda kiusatusest see lihtsalt jooksvateks kuludeks ära kulutada. Parim rahakasutus protektsionistlikus ja sulgunud maailmas on investeeringud oma riigi majandusse.  

Samuti on ELi tasemel loobutud riigieelarve tasakaalu põhimõttest. Pikemas perspektiivis ohtlik tee, kuid targalt tegutsedes ning investeerides võib see olla meiesugusele väikesele ja paindlikule riigile hoopis arenguvõimaluseks. Ja seda mitte ainult kaitsevaldkonnas. 

Kui palju meie SKP tegelikult langeb, ei oska mitte keegi prognoosida. Selge on, et langus saab olemas märkimisväärne. Eesti Pank on ennustanud, et juba käesoleval aastal võib SKP kukkuda kuni 8-10%. Lugedes maailma majandusuudised võib olla kukkumine veelgi suurem.  Järgmise aasta seis tervikuna võib tulla veelgi hullem,  SKP võib olla kuni 20% väiksem. Kaitsele tähendab see sadu miljonieid automaatset kärbet, kui valitsus ei otsusta senist 2% kokkulepet muuta. 

Eesti kaitseeelarve on suurusjärgus 600 miljonit eurot. 20% langust tähendaks 120 miljonit eurot aastas vähem raha. Nelja aasta peale on see pool miljardit ehk pea terve ühe aasta kaitseeelarve võrra vähem. On selge, et esimesena minnakse kärpima investeeringuid, mis lööb meie kaitsevõime arengusse suure augu. Eksperdid on arvanud, et see tähendaks pea 10 aastast arenguauku, mis aga julgeoleku olukorda arvestades toob kaasa meie iseseisva kaitsevõime olulise languse, kui mitte kokkukukkumise. On selge, et rahvusvaheline olukord ei ole rahunemeise teel. Pigem vastupidi – Venemaa ei jäta kriisis nõrgestatud liitlaste kaitsekoostööd kasutamata ja pingeid kütab üles ka Venemaa enda sisepoliitiline olukord. Testida Läänemere regiooni julgeolekuarhitektuuri tegelikku reageerimisvõimet on Putinile suur kiusatus, eriti arvestades USA saabuvaid valimisi. 

Mida teha? 

Minu ettepanek on jätta kaitsekulud kärpest välja ning SKP väärtuse vähendamisest tulenev puudujääk katta kaitsevõlakirjaga. 

Järjest suurem osa riigikaitse rahast suunatakse otse Eesti majandusse läbi meie ettevõtete. 2018. aastal läks läbi erinevate valdkondade 138 miljonit eurot otse meie ettevõtete. Kaitsevaldkonnaga on seotud pea tuhat Eesti ettevõtet alates ehitusest ja infotehnoloogiast kuni lahinguvarustuse toomiseni. Nendes ettevõtetes töötavad tuhanded inimesed ja maksud tulevad meie riigikassasse. 

Kui valitsus otsustab, et kaitsekulude suhtes jäädakse 2% kokkuleppe juurde, tähendaks see eelkõige just Eesti siseste ivesteerigute ja hangete ära jätmist, kuna pikaajalisi rahvusvahelise hankeid on keeruline ja kallis tühistada. 

Eesti riigi probleem on, et meie avaliku sektori investeeringud ei ole piisavalt suured, et majandus käimas hoida. Neid valdkondi, kus riik saab investeeringutega majandust turgutada, on piiratud. Teede ehitus ja suuremad infraobjektid ei ole teemad, mida on võimalik üle öö rakendada. Seepärast peaks valitsus laiemalt kõikides valdkondades vaatama, et need investeeringud, mis jäävad läbi eesti ettevõtete meie majandusse, kärpe alla ei satuks. 

Kaitsevaldkonnas teen ettepaneku kõik Eesti majandusega seotud investeeringud ja hanked säilitada juba planeeritud mahus ning käsitleda majanduse elavdamise meetmena. See tähendaks suurusjärgus 120-150 miljonit eurot investeeringuid aastas, mille finantseerimiseks on võimalik kasutusele võtta reservid või emiteerida kaitsevõlakirjad. Viimane idee on ka varem laual olnud, kuid just eelarve tasakaalu nõude tõttu ei ole seda rakendatud. Seda probleemi valitsusel hetkel ei ole. 

Tulemuseks on, et riik suudaks planeeritud kaitsevõime arendused ellu viia ning vaatamata kriisile saavutada  arenguhüppe, tagada Eesti kaitsetööstusettevõtete jätkusuutlikuse ning meie inimeste töökohad. Investeeritud raha laekub maksudena riigikassasse tagasi.

Rahvusvaheliselt oleks aga meie sõnum, et Eesti otsustas kriisi ajal oma kaitsekulude osakaalu SKPst tõsta. Erinevate arvutuste kohaselt tähendaks see kaitsekulude tõsusu 2,4%le SKPst, mis oleks tugev sõnum meie liitlastele, eriti USAle. 

Kokkuvõtteks on minu soovitus valitsusele kaitsekulude kallale kärpemõõgaga mitte minna, kuna see võib alt raiuda jalad, millel seisab Eesti riigikaitse. Kuna raha investeeringuteks on valitsusel võimalik soodsatel tingimustel laenata, siis just kaitsevaldkond oleks see, mis lisaks meie julgeoleku tagamisele tooks kaasa ka panuse majanduse kriisist läbitoomisele. Eriti arvestades, et kahe valitsuserakonna – Isamaa ja EKRE valimislubadused oli kaitsekulusid tõsta vastavalt 2,5% ja 2,6% SKPst. 

 

2018 jaotusid kaitseinvesteeringud otseselt Eesti majandusse järgmiselt: 


7,76% kinnisvarahaldus          415 ettevõtet    19,5 mil

5,5% toitlustusteenus            36 ettevõtet    14 mil 

2% IT                           120 ettevõtet     5mil 

Taristu ehitus 17,1%             62 ettevõtet     43 mil

67% kaitsehanked                345 ettevõtet     56,5 mil


KOKKU 138 mil