Riik peab tagama raskelt haigetele ja nende peredele elamisväärse elu, leiab Eesti Lihashaigete Seltsi esimees ja Eesti 200 liige Jüri Lehtmets.

Olen aastaid pidanud juurdlema nii tundlikul teemal, kui seda on eutanaasia.
Minu jaoks on füüsis kõigest defektiga pakend, mis vaimusära seni tuhmistada suutnud ei ole. Kuigi tean, et enda olukord lihasehaigena kergemaks ei lähe. Kui on mingigi võimalus edasi tegutsemiseks siin maapealses elus, siis ma seda ka kasutan. Mind tuleb sisuliselt jõuga teistpoolsuse ukse taha vedada. Oleks justkui põhjust targutada, aga mõistan,et mina olen mina ja iga inimese taluvuse piir on erinev. Kui inimene leiab, et ta ei taha enam kannatada, siis peab see olema tema enda otsus.

Kuid Eesti Lihasehaigete Seltsi esimehena sooviks ühiskonnalt tasakaalustuseks toetavat suhtumist ka neisse, kelles on vaimutugevust siin maailmas tegutseda ka kõige raskemates oludes. Need inimesed vajavad selleks ka vastavat keskkonda, mille tagamise eest peaks hoolt kandma riik. Eesti-suguses väikses riigis peaksime me suutma iga inimese ja tema murega tegeleda individuaalselt ning leidma ka lahendusi. Me peaks suutma kaotada bürokraatliku süsteemi, kus lõpliku diagnoosiga inimene ei peaks käima toetuse saamiseks iga paari aasta tagant uuesti hindamisel, kas diagnoos on ikkagi endine ja inimene toetust väärt. Aitama peab ka haige lähedasi, kellele lasub üüratult suur koormus, paljuski seetõttu, et riik ei suuda tagada hooldajaid.

Õnneks on minu eluteel olnud pere ja teised kaasteelised, kes on olnud toeks ja leidnud kriitilistel hetkedel lahendusi, mis võimaldanud elu täistuuridel jätkata.
Just elust maksimumi välja meelitav tugigrupp ja elujaatajad ehk aitavad ka ühiskonda ja otsustajaid veenda, et vaatamata keerukustele võib iga elu olla elamisväärne.

Jüri Lehtmets on Eesti 200 Riigikogu kandidaat Harju-ja Raplmaal ning osaleb ERR Suud Puhtaks saates 29.01 kell 20.00, kus peamiseks teemaks on eutanaasiaga seonduv.