Mul on hirm, et me ei õpi sellest kriisist midagi. Ja mul on lootus, et me väljume sellest kriisist targema ja parema ühiskonnana, kirjutab Marek Reinaas.

Me oleme harjunud ärkama kindlal ajal, ilma et me peaksime kella helisema panema. Vets, hambapesu, kammiga läbi juuste. Hommikusöögikrõbinad tulevad orava pildiga pakist, teinekord jänese pildiga. Koer tõstab jalga alati sama puu juures. Kõrvaklapid pähe ja kooli-tööle ilma, et kohale jõudes enam mäletaks, kuidas.

Mingi rabelemine kontoris. Samad kolleegid räägivad kohviautomaadi juures sama juttu. Pastakas kukub lauale. Poodi. Korvi ilmub oravapildiga pakk, piim ja neli õlut. Diivan, telekas, head-ööd musi, raamat kukub näkku. Selline oli elu kaks kuud tagasi.

Inimene on oma harjumuste ori. Rutiin on meie kõige tugevam kaitsekilp. Kommunikatsioonirahvas aga teab, et laias laastus on kaks asja, mis võivad oluliselt muuta inimese käitumist. Ei, need ei ole raha ja armastus, mis meid rutiinist päästavad ja sunnivad muutuma. Need ei ole isegi viirus ja eriolukord. Need motivaatorid on hirm ja lootus.

Hirm

Hirm tabas meie ühiskonda seitse nädalat tagasi. See oli päris hirm enda ja lähedaste elu pärast. Ehtne. See ei olnud mingi kerge närvikõdi, mis tekib õudusfilmi vaadates. Või kartus ülemuse ees, kui mingi projekt on totaalselt pekki keeratud. On ju teada, et film saab otsa ja kaunis blond tüdruk pääseb eluga. Ja ülemus on ka normaalne inimene – plõksib pisut, jätab preemiast ilma ja rahuneb maha. Hirm, mis meid tabas, oli eelkõige hirm teadmatuse ees – kõige jubedam, mis olla saab.

Sellistel hetkedel me tahame, et keegi tuleks ja ütleks, mis värk on. Mida tegema peab ja mis toimuma hakkab. Võib-olla pisut hilinenult ja konarlikult, aga valitsus võttis kriisi algfaasis liidripositsiooni. Asus jagama korraldusi ja kamandama meie käitumist.

Me läksime vabatahtlikult koju, võtsime oma lapsed kaenlasse, keerasime ukse lukku ja avasime interneti, hoidsime sõpradest eemale, vahtisime kohusetundlikult keskpäevaseid pressikonverentse ning loendasime maniakaalselt haigestunute arvu ja Eestisse jõudnud maskide kogust. Vaatasime nukralt, kuidas pangaarve tühjaks tilgub, aga olime õnnelikud, et asi on kontrolli all.

Muuseas, me peame ilmselt taevast tänama, et valitsuses olid sel hetkel erakonnad, mis tunnevad hirmu anatoomiat väga hästi. Oskavad seda esile kutsuda, kontrollida ja ära kasutada.

Antud juhul päästis seesama hirm ja sõnakuulelikkus hulka inimelusid. Me ei taha teada, mis oleks juhtunud, kui ühiskond oleks endisel moel kasvõi nädalakese edasi toiminud ja inimesed ei oleks seltsielust tagasi tõmbunud.

Rahvusvaheline kommunikatsiooniteemaline ajakirjandus oli täis juhiseid, kuidas kriisi selles faasis peaks käituma ja milliseid sõnumeid edastama. Laias laastus võis need soovitused kokku võtta ühe käsu ja ühe keeluna.

Käsk: kuna ohus on inimeste baasvajadused, siis tuleb unustada sõnavaht ja teha inimeste hüvanguks päris asju. “Keep it real!” nagu ütles Borat. Ja keeld: mingil juhul ei tohi jätta inimestele muljet, et kriisi läbi saadakse isiklikku kasu. Inimesed on nõus sööma kujundlikult kartulikoori, aga andeks ei anta, kui keegi seda alatult ära kasutab.

Maskid on viimase kuu kõige enam ülefetišeeritud teema. Viirus on ju nähtamatu ja seda pöidla all puruks ei mulju. Maskid aga on päris asjad ja need muutusid epideemia tõrjumisel märgiliseks nähtuseks. Eks seetõttu oligi Borati nõu kuulda võtnud ministrite vahel tihe konkurents, kes saab ennast maske täis vene transpordilennuki taustal kõige mõjukamalt eksponeerida. Poliitiku loomulik reaktsioon, mis muutus keeruliste aegade tõttu pisut naeruväärseks.

Eks laias laastus sama reha otsa astus ka Keskerakonna kontor, mis harjumuspäraselt soovis oma ministreid näidata kangelastena ja ilmutas reklaami, millel nende viis ministrit uhkusega kuulutasid, kui palju kümneid ja sadu miljoneid eurosid nad Eesti rahva hüvanguks on eraldanud.

Meie endi raha eest (Keskerakond saab ju riigieelarvest toetust) tehtud reklaam sellest, kuidas meie endi raha (no kes need laenud peab tagastama, ikka maksumaksja) meile laiali jagatakse, tekitas sügava ja põhjendatud ebaõiglustunde. Ja viha. Hirm ja viha on ju vennad, ühest teiseni on väga lühike maa. Oma viga mõistes proovis Jüri Ratas olukorda siluda, aga kahju oli juba sündinud. Eks meil kõigil jäi suhu halb maitse sellest, kuidas kriisi taheti enda hüvanguks ära kasutada. Väga piinlik lugu.

Hirm on aga asendunud rutiiniga. Me oleme harjunud sellega, et peab püsima koduseinte vahel. Õue minnes peab püsima kahe meetri kaugusel vastutulijast. Kassiirist eraldab meid pleksiklaas, vanavanematest arvutiekraan. Uus normaalsus.

Lootus

See jama hakkab läbi saama. Suurem hirm on ületatud, kuna me enam-vähem teame, mis meid ees ootab. Ega sealt midagi head ei paista, aga teadmatus oli veel hullem.

Õhus on kevadet, õhus on vabanemist. Hakkab tekkima lootus. Tahaks näha sõpru ja sugulasi, tahaks neid isegi ettevaatlikult katsuda. Rääkida inimesega mitte ekraaniga. Ja kui tahtmine peale tuleb, siis olla kasvõi mitu tundi järjest omaette, mitte kohustuslikus korras omandada koos kodus passivate lastega kaheksanda klassi trigonomeetriat. Lootus on mõnus ja mahlane tunne.

Kriisi selles faasis tasub jälle vaadata, mida arvavad rahvusvahelised kommunikatsioonieksperdid.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et peamiseks nõuandeks on mitte lootusi liiga suureks õhutada, sest pettumus on sama kiire tulema. Sotsiaalse suhtluse defitsiit on sedavõrd valdav, et võib murda loomulikke ettevaatusbarjääre.

Näiteks Poolas viidi läbi uuring selle kohta, mida inimesed teevad esimese asjana, kui karantiin lõpeb. 61 protsenti vastajatest ütlesid, et nad lähevad otsejoones koos sõpradega oma lemmikkõrtsi ja korraldavad korraliku peo. See oli konkurentsitult kõige populaarsem vastus. Arvan, et Eestis on sama lugu.

Me oleme valitsuse korraldusel vabatahtlikult mõistnud ennast karantiini ja eneseisolatsiooni. Me oleme nagu iseenda pantvangid, kes ootavad vabanemist.

Võib ennustada, et eriolukorra lõdvendamine ja piirangute järkjärguline kõrvaldamine toob kaasa valitsuse populaarsuse kasvu. Tegemist on teatud mõttes Stockholmi sündroomiga, mille puhul pantvangis olev inimene hakkab oma vangistajat austama. Hindama igat vabadusekübet, mida talle võimaldatakse. Olema tänulik iga värske õhu sõõmu eest, mis lootusepilust sisse immitseb.

Loodame, et ei teki piinlikku konkurentsi ka selles, kes inimestele suuremaid vabadusi tagasi annab. Nagu nende maskidega juhtus. Lootust on sama keeruline hallata nagu hirmu. Loodame, et kõik läheb hästi.

Ka minul on oma hirm ja lootus. Mul on hirm, et me ei õpi sellest kriisist midagi. Ja mul on lootus, et me väljume sellest kriisist targema ja parema ühiskonnana. Sest lootus sureb ju viimasena?

Toimetaja: Kaupo Meiel

Allikas: err.ee