1. Eesti hariduse juhtimine on pikka aega tammunud kohapeal
2. Suurimad väljakutsed on õpetajate järelkasvu tagamine ja eestikeelse kõrghariduse rahastamine
3. Nutika majanduse ja tasakaaluka regionaalarengu eelduseks on hea hariduspoliitika

Uuel haridusministril Jaak Aabil on ees suur põld nii seni pikalt tegemata töödest kui ka ikka veel lahendusteta probleemidest hariduse kõigil astmetel. Riigihalduse ministri tööpõllu oli Aab tõmmanud endale kitsamaks keskendudes peamiselt asutuste kokku koondamisele ja maskivarude hankimisele. Põhjapaneva riigireformi tegemiseks, mis oleks Eesti demokraatia ja riigi toimimise viinud 21. sajandisse, ei paista sellel valitsusel tahet olevat. Haridusministri portfell on aga kordades raskekaalulisem, sest probleemide lahendamata jätmise kahjud on riigireformi tegemata jätmisest kordades suuremad. Haridussüsteemis on kesksel kohal kool, kuid hariduse otstarvet täidavad enamus ühiskondlikke institutsioone alates peredest ja koduümbrusest, lõpetades kultuuriasutuste, kohalike omavalitsuste, huviorganisatsioonide ja meediaga. Ülo Vooglaid on öelnud, et ühiskonna kui institutsionaalse süsteemi igal elemendil on ka hariduslik otstarve. Lisaks sellele, et haridusminister juhib süsteemi, mis sisuliselt puudutab kogu ühiskondlikku korraldust, puudutab haridusvaldkond iga Eesti inimest kogu oma elukaares imikust pensionärini välja.

Kuigi üldiselt on Eesti hariduse kättesaadavuse, kvaliteedi ja korralduse osas olukord täna parem kui ehk kunagi varem Eesti riigi ajaloos, on ometigi pikalt ette vaadates näha mitmeid probleeme, mida hariduspoliitika juhid on eiranud või keeldunud lahendamast. Täna süsteem veel töötab, paljuski aga oma viimaseid jõuvarusid kasutades seistes õpetajate ja õppejõudude eestlasliku kangekaelsuse ja tööle pühendumuse õlgadel. Kuid kui haridusminister joonistaks endale süsteemi võimekuse trendi 10-20 aastat ette, saaks selgeks tõsiasi, et viimased 30 aastat üles ehitatud süsteem meid siit edasi enam ei kanna. Selleks, et Eesti hariduse kättesaadavus üle Eesti ja selle kvaliteet järgneva 10 aasta jooksul paraneksid, mitte ei halveneks, on vaja võtta vastu otsused täna. Täna ametisse astuv haridusminister peab mõistma, et tema ülesanne ei ole mitte olemasolevat süsteemi käigus hoida ja siit-sealt selle vigu parandada, vaid süsteemi muuta tänaseid väljakutseid ja tuleviku trende arvestades võimeliseks täitma oma peamist ülesannet – parima võimaliku haridusega ja endaga hästi hakkamasaava kodanikkonna arengu toetamine.

Alushariduses ehk lasteaedades, kus täna näivad probleemid kõige väiksemad, kerkis aasta tagasi üsna terav tüli ametnike ja ekspertide vahel uue õppekava sisu üle, mida Mailis Repsi ajal ära lahendada ei jõutud ning mis uue ministri juhtimisel tuleb lahenduseni juhtida. Üldhariduses on trendid väga murettekitavad väga paljudes aspektides. Õpetajate järelkasvu probleem on nüüdseks jõudnud ka poliitiliste otsustajate teadvusesse ja Riigikogu on probleemi lahenduste arutelusid pidanud terve sügise. Tegelikult on lahendused juba pikemat aega teada, sest nii õpetajate erialaliidud kui ka koolijuhtide ühendus on ministeeriumile lahendustest rääkinud mitu aastat. Vajalike otsuste nimekiri koosneb 20 punktist. Mida kahjuks ei ole järgnenud, on reaalsed otsused ja sammud. Ma ei tea, mille taga on olnud otsuste vastu võtmine eelmise ministri ajal, kuid uue ministri ülesannete nimekirjas on see kõige esimene punkt.

Tugispetsialistide puudus koolides ja lasteaedades on järgmine punkt, mis on jõudnud kriitilisse seisu mitte selle tõttu, et ei oleks lahendusi, vaid tänu poliitiliste juhtide soovimatusele probleemi lahendada. Minister peab jõuliselt läbi suruma lisavahendite eraldamise riigieelarvest koolipsühholoogide, logopeedide ja sotsiaalpedagoogide täiendavaks koolitamiseks ja ka ülikoolides õppekohtade arvu suurendamiseks. Üldiselt on laste vaimse tervisega tegelemine haridusministri rida sama palju kui sotsiaal- või rahvastikuministri oma ja peab muutuma hariduspoliitikas läbivaks prioriteediks.

Üldhariduskoolid vajavad tuge distants- ja digiõppe korralduses ja ka siin on ministeerium olnud arusaamatult väga passiivne. Distantsõppe mõiste sõnastamine, sellele normide kehtestamine ja selle seaduses sätestamine on samm, mis tooks selguse nii kooli pidajatele õpilastele kui lapsevanematele. Eesti e-õpe vajab ühte korralikku tiigrihüpet, iseseisvat õppimist toetava digitaalse õppesüsteemi (platvormi) loomist, mis lõpetaks praeguse kaose-moodi olukorra iga kord, kui on vaja minna üle distantsõppele. Distantsõppe vormis toimiv digiõppe platvorm võimaldab kaasata Eesti haridussüsteemi kõik globaalsete eestimaalaste lapsed ja siduda nad nii rohkem Eestiga ka tulevikus. E-õppe projekt peab sisaldama ka koolide tehnilise varustatuse olulist parandamist.

Lisaks vajab kaasajastamist kooli pidaja ja kooli kogukonna – õpetajad, õpilased ja lapsevanemad – vastutuste jaotumine kooli juhtimisel ja kooli jaoks oluliste otsuste vastuvõtmisel. Olukord, kus kogu otsustusõigus on täna kooli pidajal, kellel endal aga munitsipaalkoolide puhul sageli puudub vajalik kompetents ja võimekus, aga kohati ka igasugune huvi hariduse juhtimiseks, peab muutuma. Vastasel juhul väheneb oluliselt lastevanemate usaldus kooli vastu ja aina suureneb trend eraalgatuslikus vormis hariduse andmise suunas. Kuigi see ei ole iseenesest ka halb, kätkeb see siiski ohtu, kus pikema aja jooksul kujunevad välja head erakoolid ja madala reputatsiooniga poliitiliselt juhitavad munitsipaalkoolid. Uus minister peab seisma ka väikeste külakoolide sulgemise vastu ja ümber tegema koolide pearaha süsteemi, mis täna jätab need omavalitsused hätta, kes peavad haldama hajaasustusega valla koolivõrku. Kõikvõimalike meetmetega on vaja soosida kodulähedast algkooli. See on regionaalpoliitiline meede, aga ka nende perede toetamine, kes vastasel korral langeksid samasse pere logistikaprobleemide lõksu kuhu lahkunud minister.

Eestikeelse kõrghariduse puuduliku rahastuse jutt saatis minister Repsi kogu tema ametis oldud 4 aasta jooksul. Meil on maailma tipptasemel eestikeelne kõrgharidus ja teadus, mida sarnaselt üldharidusega peavad täna kangekaelselt ja tööle pühendunult üleval inimesed, kes saavad alla Eesti keskmise tasu – doktorikraadiga ülikooli õppejõud saab brutopalka keskmiselt 1200€, mis on väiksem, kui kooli õpetaja oma. Võib ju osatada, et ega riigi rahakott ei ole põhjatu ja ülikoolid võiksid teaduselt raha näpistades ka õppetööd toetada ja seda ise oma eelarveliste otsustega rohkem väärtustada, kuid ka teaduses ei ole ju teadupärast raha üle. Ülikoolidele eraldatav õpperaha ei ole pärast tasuta kõrghariduse kehtestamist elukallidusega kaasas käinud, samas lisaraha teenimine õppetöö eest on riigi poolt keelatud, kui seda tahta eesti keeles teha. Ülikoolid vingerdavad juba mitmeid aastaid nimetades tasemeõppe õppekavasid ümber täiendõppeks või lisades muudkui aga täiendõppe programme, et oleks õigus raha küsida õpetamise eest. See kõik suurendab õppejõudude koormust, sest lisaks üliõpilastele õpetamisele tuleb nüüd õhtuti ja nädalavahetustel raha instituudile juurde teenida, et saaks sellegi palga välja makstud. Aastaid on ülikoolis trend, kus palgakasvu pole loota, kuid vähenenud õppetoetuse raha tuleb tasa teenida lisatööga. Noori see ülikoolides tööl ei hoia ja nii oleme me väikeste sammudega kaotamas seda tipptaset, mis viimasel kolmel kümnendil on raske tööga kätte võidetud. Pikalt see enam kesta ei saa ja kõrghariduse rahastuse küsimus vajab lahendamist juba järgmise aasta riigieelarve otsustega – kas antakse ülikoolidele õppetööks raha juurde või muudetakse seadust ning lubatakse ka eestikeelse õppetöö eest tasu küsida.

Nimekirja võiks jätkata: teaduse rahastuse samm-sammult suurendamine, põhikooli lõpueksamite küsimuse uuesti lauale panemine, kohalike omavalitsuste toetamine koolimajade remondis. Eesti riigil ei ole kunagi varem lähiajaloos olnud nii palju raha kui praegu ja selle raha suunamine haridusse on kõige nutikam ja vastutusrikkam tegu, mida riigijuhid saavad teha. Ja lõpuks, kas ometi kord saabub ka aeg Eesti üldhariduses, kus me hakkame liikuma ühtse Eesti kooli poole?

Kristina Kallas, Eesti 200 esimees