Triin Saag on  Eesti200 välissekretär.

Karantiini algusest Belgias on möödunud natuke üle kuu aja. Belgia on jõudnud maailma esitabeli tippu koroonasurnute suhtarvuga elanikkonna kohta.  Belgia asustus on tihe – pindalalt väiksem kui Eesti, mahutab riik suurusjärgult Rootsi elanikkonna. Elatakse tihedalt üksteise kõrval ja peal, baarid ja restoranid pulbitsevad klientidest igal nädalapäeval ning pargid täituvad ilusa ilmaga piknikupidajatest. Mitte just Pariis või London, aga kindlasti mitte Lapimaa. Lisaks on Belgia pealinn Brüssel koduks Euroopa Liidule, mitmetele saatkondadele ning paljude rahvusvaheliste organisatsioonide peakorteritele. Seetõttu on linnas liiklemist ja suhtlust palju ning lennu- ja rongijaamad tervitavad igapäevaselt rahvusvahelisi reisijaid, kes tulevad linna asju ajama. See kõik on nüüd pilt minevikust.

Belgia rahvusvaheline kogemus on aidanud riigil hästi hakkama saada kriitiliste olukordadega, sealhulgas praeguse koroonaviirusest tingitud eriolukorraga. Kuigi koroonasurmasid elanikkonna kohta on nüüdseks Belgias rohkem kui Itaalias või Hispaanias, ei näe me kunagi telekast hirmutavaid kaadreid Belgia konverentsikeskustest, mis võiksid olla haiglateks kujundatud. Haiglad  ja arstid töötavad suure koormuse all, aga saavad hakkama.   Brüssel on harjunud kriisidega. Vaid mõni aasta tagasi lasid end lennujaamas ja Europarlamendi külje all olevas metroopeatuses õhku islamiterroristid, nõudes mitmeid inimelusid ning jättes paljudele eluaegsed haavad. Terve linn  oli sõjaväe valve all ning mittehädavajalike toimetuste tegemine väljaspool kodu ja tööd ei olnud soovituslik.    Elu paiskas segi ka 2010. aastal Islandil pursanud vulkaan, mille kätetöö ei peatanud mitte ainult kommertslennud, jättes tuhanded vihased rännumehed nädalateks lennujaamadesse, vaid ka osaliselt kaubaveo ning postiteenuse. Rääkimata sellest, et Belgia suutis olla valitsuseta peaaegu kaks aastat ning samal ajal läbi viia ka Euroopa Liidu eesistumise.

Siiski tundub nüüdse ”koroonakriisiga” Brüsseli elu teistsugune. Kadunud on küll esmane paanika ning elu tundub mingil määral taastuvat.  Eriolukorra lõpukuupäev (3. mai), mida on mitu korda pikendatud, terendab, ning nagu paljud teisedki valitused, rõhutab Belgia peaminister,  et tavalise elu juurde naasemine võib võtta aega. Seekord ei saa me oma hirme oma sõprade või töökaaslastega tavapärasel viisil arutada, kohvi või veiniklaasi taga, selleks on vaja alla laadida Zoom või lüüa eluvaim sisse vanale heale Skype’le. Aukohale on naasenud ka televiisor, kust saab märja silmaga meenutada „normaalset elu“ , sealhulgas kuidas kunagi võis veel muretult kätt suruda või suurt sünnipäeva pidada.

Kas Euroopa Liit on olnud abitu selles epideemiakriisis? Jah ja ei. Jah, sest sõltumata oma suurejoonelistes digitaalsetest eesmärkidest, ei ole Euroopa Liidu enda institutsioonid ja asutused suutnud läbi digitaalset tiigrihüpet oma töömeetodites.  See on põhjustanud osalise operatiivse seisaku, kus asjad ei liigu edasi või liiguvad aeglaselt, sest täies mahus virtuaalses vormis töötamist Euroliit ei tunne. Selle põhjuseks on seal töötavate inimeste erinev töökultuur ja arusaam kaugtööst, vahel on takistuseks ka keelebarjäär või IT-oskused. Euroopa Liidu digitaalset arengut on pärssinud ka tema enda liikmesriikide konservatiivne maailmavaade, kes võib-olla ülepaisutatult on Euroopa digiriigi mõtted lükanud tagasi (edasi?) küberturvalisuse riskide ettekäändega. Lisaks on Brüsselis ja Strasbourgis füüsiliste kogunemiste taga tihti seadusest ettenähtud kohustus ning ka majanduslik põhjus. Nimelt, paljude asutuste siseeeskirjad ei näe ette liikmetele või ekspertidele tasu digitaalses vormis tehtud töö eest.  Mis puutub  aga juriidilistesse kohustusse, siis näitena võiks tuua Europarlamendi katse vähendada kogunemisi Strasbourgi täiskogudeks, mille tagajärjel koputasid Prantsusmaa ja Luxembourg Euroopa Kohtu ust, nõudes Euroopa Parlamendilt Euroopa aluslepingutest järgimist.

Samas on olenemata eriolukorrast, mis on kestnud vaid pisut üle kuu, suutnud 27 riigist pärit olevast liikmest Euroopa Parlament koguneda kaks korda täiskoguna virtuaalselt ning vastu võtta mitu majanduslikku abipaketti, lennundusega seotud seadusandlust ning muuta ümber struktuuritoetuste sihipärast kasutamist koroonaviiruse tarbeks. Kõik, mis eelnevalt tundus võimatu, on nüüd võimalik. Kuigi töökeskkond ei ole kaugeltki kõrgtasemel ning näiteks digitaalsest allkirjastamisest võib veel unistada. Ka Euroopa riigipead kohtuvad virtuaalkeskkondades ja teevad otsuseid, ometigi oli varem selleks vaja Brüssel osaliselt sulgeda ning turvalisuse eesmärkidel tuua välja ohtralt politseiautosid ja -helikoptereid.

Euroopa Liit on teinud, mis ta on suutnud kuu aja jooksul. Kriitikud on nõudnud temalt jõulist tegevuskava, aga tõsiasjaks jääb see, et aluslepingud lubavad Liidul sekkuda vaid aluslepingutes sätestatud korras. Euroopa Liidule on antud pädevus tervisekriise koordineerida või investeerida teadusesse, mis aitaks viiruslevikut peatada või ennetada. Euroopa Liit võib aidata majandusmeetmetega, aga ka sellega peavad liikmesriigid nõustuma.  Euroopa Liit  võib sümboolselt sulgeda välispiirid,  kuid tõelised ohjad on piiripunktis siiski liikmesriikide endi käes. Lisaks peab kurbusega nentima, et  selle asemel, et euroopaüleses koordinatsioonis kaasa aidata, on mitmed riigipead tekkinud olukorda omakasupüüdlikult ära kasutanud, koondades  riigivalitsemise enda kätesse ning võttes vastu otsuseid, mis epideemia levikuga seonduvad vähe. See jätabki mulje, et Euroliit on halvatud,  sest seni kuni riigid omapäi otsustavad, jääb Euroopa Liit sama tugevaks , kui tema nõrgim lüli. Ning kriis lõppeb siis, kui see nõrgim lüli on saanud sama tugevaks kui teised.

Aga mida on meil selles situatsioonis õppida Belgialt ja Euroliidult? Belglane teab oma keeruliselt ülesehitatud riigis, et igale probleemile on lahendus. Võib-olla mitte just kõige lihtsam ja loogilisem, aga saabub aeg, kui seegi mure saab murtud. Kõik ei pea toimima täiuslikult, piisab, et kõik kuidagi toimib ja et kõikide osapoolte vahel on leitud kompromiss. Euroliit on harjunud navigeerima kriisides, see on tema loomuses ning põhjuseks miks ta ka ükskord loodi. Seni kuni Euroopa Liit jääb püsima, võime kindlad olla, et  eriolukorra lõppedes ootab meid tagala, kus avanevad piirid ning saame taas liikuda ning naaseda oma tavapäraste toimingute juurde.