Kui kaheksa aastat tagasi muutus Rahvaliit EKRE-ks, siis tänasest kongressist jäi mulje, et EKRE muutub uuesti Rahvaliiduks.

EKRE poos on olnud viimased kaheksa aastat väga lihtne. Justkui Tujurikkuja saatest tuttav onu Heino marssisid nad sisse seltskonda, näpistasid neiukesi tagumikust, rääkisid piinlikke nalju ja teadsid täpselt, kes kõikides maailma vigades süüdi on – tiblad, pagulased, homod ja rahvusvaheline liberalism. Samuti oli neil nagu varnast alati võtta lihtsad ja kõigile arusaadavad lahendused. Osad vaenlased tuli noa ja kahvliga sööma õpetada, osadele ust näidata ning kolmandad kappi kinni panna. Selline sirgeks triigutud maailmapilt oli ahvatlev sellele osale Eesti ühiskonnast, kes sinnamaani polnud leidnud märkamist ja ära kuulamist. Oskuslikult valitud sõnum täpselt valitud sihtrühmale. 

Mart Helme kõne tänasel EKRE kongressil vastas suurepäraselt sellele kuvandile. Justkui oleks onu Heino sõjas käinud ja oma kangelastegudest nooremale põlvkonnale jutustama kukkunud. Tema nägemuses ei ole poliitika koht kokkulepeteks ja koostööks. Poliitika on üks lõputu võitlus, verise lipu heiskamine, enesekaitseks kiviaedade ehitamine ja sildade vallutamine. EKRE poliitika tähendab seda, et teised tuleb hävitada. Selleks, et ise võimule saada, tuleb teistmoodi arvamine ning mõtlemine mättasse lüüa. Kõne oli lihtne ja testosteroonist pulbitsev, küttis hallipäise auditooriumi üles sedavõrd, et lõpetuseks kõlasid kestvad kiiduavaldused. Püsti seistes ja suurt juhti austades. Kõne lõpuovatsioonid tuletasid meelde küll ühte teist aega ja teisi kongresse, aga peab tunnistama, et Mart Helmel on see rahvamehe poos, mis paljudele meeldib. Nagu oli ka omal ajal Villu Reiljanil.

EKRE saab aga väga hästi aru, et nende praegune toetus ongi sellise strateegia maksimum. On küll saavutatud väga truu fännibaas, aga uusi toetajaid kusagilt juurde ei tule. Kuna juba enne kongressi öeldi välja ambitsioon järgmiste Riigikogu valimiste võitmise kohta, siis on selge, et tuleb hakata kõnetama uusi ühiskonnagruppe. Poliitikas on aga nii, et kui kuhugi tuleb juurde, siis kusagilt peab vähemaks jääma. Seepärast oli huvitav kuulata uue esimehe Martin Helme kõnet, sest sellest pidi selguma, kust tuleb see järgmised 15% toetust, millest unistatakse.

Martin Helme on teist tüüpi oraator kui tema isa. Meenutas hoopis rohkem seda tüüpi poliitikuid, keda me oleme oleme harjunud nägema. Luges kohusetundlikult oma kõne paberilt maha, kasutas mõtete edastamiseks suurt hulka kantseliiti: EKRE hakkab teiste kartellierakonde moel parendama, arendama, tõhustama ja võimestama. Kaitsma traditsioone ja kristlikke väärtusi. Kartma globaliseerumist ja Euroopa föderaliseerumist. Võõrsõnade rohkus oli märgatav – eks valitsuses olemine kleebib paratamatult külge seda tüüpi sõnapruuki. 

Oluline osa Martin Helme kõnest oli pühendatud majandusele, eelkõige suunatud endaga kehvemini hakkama saavale tööinimesele ja palgavaesusele. Tundub, et see on ka uute toetajate hankimise allikaks – ilmselt peavad kõige tähelepanelikumalt hakkama EKRE tegemisi jälgima Keskerakond ja sotsid, kes siiamaani on kõige enam esindanud just seda sihtrühma. 

Samas peab tunnistama, et vanasõna käbist ja kännust kehtib endiselt. Ka Martin Helme arvates on suurimaks ohuks Eesti rahvale võõrtööjõud ja immigrandid. Ja loomulikult kõik need, kes julgevad mõelda teistmoodi kui EKRE seda teeb. Vahest ehk kõige hirmutavam oli mõte, et uue EKRE esimehe nägemuses peavad kõik inimesed – alustades lastest kuni kõrgkultuuri loojateni omaks võtma nende nägemuse maailma asjadest. Vaid nii sünnib puhas ja vaba Eesti rahvas. Suurima aplausi kuulajatelt teenis kõneleja lause eest, et valged elud loevad – eks ta teab täpselt millisele nupule aeg-ajalt vajutama peab.

„Mõnes mõttes ei muutu täna midagi, mõnes mõttes aga kõik,“ ütles Martin Helme oma kõne lõpus. Ja tal oli tuliselt õigus. Kõigile vastanduvast nurgaerakonnast soovitakse saada suuri ühiskonnagruppe esindavaks rahvaparteiks, mis võidab järgmised valimised. See tähendab paratamatult astumist kartellierakondade sekka. EKRE on naasmas oma lätete juurde – rahvaliidu tüüpi parteiks, kes esindab eelkõige maal elavaid inimesi ja kehvema sissetulekuga töörahvast.