Karin Kaup Lapõnin
Eesti 200 juhatuse liige, endine diplomaat

Eestil on aeg Hiina ja Ida-Euroopa riikide tippkohtumise 17+1 formaadist lahkuda, sest see formaat teeb meile rohkem kahju kui kasu. Eestil Hiina suhteid kasulikum teostada kas Euroopa Liidu kaudu või otse. Seetõttu ei peaks välisminister Eva Maria Liimets osalema lähiajal toimuval Ida-Euroopa tippkohtumisel Hiina riigipeaga. Kui seal peaks juhtumisi vaatlejana osalema ka Valgevene riigipea, siis ei tohiks Eesti kutset isegi kaaluda. Minister Liimetsal tuleb end koheselt kokku võtta ja hoolitseda selle eest, et Eesti välispoliitika ei langeks tagasi Reformierakonna ministrite aegsesse vaikivasse mugavustsooni, kus julgeid otsuseid ei langetatud.
Kõige parem oleks töötada ELi ühise Hiina välispoliitika kaudu, mis hõlmab nii poliitilisi kui majandussuhteid, inimõiguste temaatikat ja Hiina kui suurriigi erihuvisid Aasias. Kuid siin peab arvestama kahe asjaoluga. Esiteks, kui palju EL üldse suudab täna ühtset välispoliitikat teostada ja luua. Nagu näha ELi välisministri Josep Borrelli Moskvas käimisest, on ELi välispoliitika nõrk ja vähemalt Venemaa suunal ei saa seda usaldada. Ja teine Eesti jaoks oluline asjaolu on see, kuivõrd väike Eesti üldse pääseb kujundama ELi Hiina-poliitikat või palju meil selleks pädevust on. Lihtsalt kaasanoogutamise aeg Hiina-teemal peab tänaseks läbi olema.

Juba praegu on Lääne-Euroopa riikidel ilma igasuguse kärata pikaajalised kahepoolsed diplomaatilised ja kaubandus-suhted Hiinaga, hoolimata sellest, kas EL peab ühiseid tippkohtumisi Hiinaga või mitte. Nendesse suhetesse Eestit kaasa ei kutsuta. Lääne-Euroopa riigid süüdistavad Ida-Euroopat 17+1 formaadi kaudu Hiinaga eraldi suhtlemises, nagu tahaks Hiina ELi ühtsust lõhkuda. Kuid lääne-eurooplaste süüdistused ei ole siirad. Hiina investeeringud Eestisse ja kogu Ida-Euroopasse on väiksemad, kui Hiina investeeringud muudesse Euroopa Liidu riikidesse. Eestil tuleb nõuda kogu Euroopa Liidu Hiina-poliitika muutust, et ka Lääne-Euroopa riigid hakkaksid Hiinaga suhtlema ELi formaatide kaudu.

Samal ajal tuleb Eesti välispoliitikas tugevdada otsesuhtlust Hiinaga. Hiina on maailma juhtiv suurriik ja suhetesse Hiinaga tuleb panustada. Samamoodi nagu me USAga suhtleme tihedalt kahepoolselt, kuigi meie presidenti isegi eraldi vastu ei võeta, vaid ainult koos Läti ja Leeduga. Samamoodi nagu me suhtleme Venemaaga vaatamata raskustele otse. Samamoodi tuleb suhelda ka Hiinaga. Kasvõi juba ekspordi kasvatamise eesmärgil. Alates 17+1 formaadi loomisest 2012. aastal oleme suutnud eksporti Hiina suunal kasvatada kaks korda. Pole paha.

Selge on see, et Hiina turule pääsemiseks ei piisa ainult sellest, et me oleme 17+1 tippkohtumise laua taga või et me ise väga tahame suhelda ELi kaudu või kahepoolselt. Hiina riik peab olema valmis oma turule sisse laskma kõrgtehnoloogilisi tooteid ja IT-lahendusi. Eestil endal tuleb investeerida ka hiina keelte oskajate arvu kasvatamisse.
Veel üks põhjus, miks 17+1-st lahkuda, on see, et Hiina peab seda tippkohtumist oma ülemaailmse Uue siiditee osaks. Uus siiditee on mõeldud arenguriikidele Hiina arenguabi ja kõrgeprotsendiliste laenude andmiseks. Hiina lootis siinkandis Ida-Euroopat kui vaesemat piirkonda sarnaste võtetega hõlmata nagu Sri Lankat või Djiboutit. Eesti aga saab täna oma arenguabi hoopis odavamalt Euroopa Liidu fondidest ja laenud odavama protsendiga turult.
Eesti Hiina-poliitika peab muutuma ka ses suhtes, et peame väga selgelt mõistma hukka inimõiguste rämedad rikkumised Hiinas. Kahepoolselt me seda seni eriti teinud ei ole. Kuigi inimõigused on stamposa igal aastal toimuvast Euroopa Liidu ja Hiina tippkohtumisest, tuleb Eestil ise olla huvitatud selle laua taga olemisest. Eesti välisministril tasub endise inimõiguste esidiplomaadina hoida kogu aeg meeles uiguuri naiste vägistamised ja politseivägivald Hong-Kongis. Rääkimata Tiibetist või Taiwanist.

Ja et rohkem Borrelli-fopaasid ei juhtuks, tuleb Eestil töötada Brüsseli koridorides selle nimel, et lõpeks lääne-eurooplaste eelistamine ELi välispoliitikas. Välispoliitika kõrge esindaja määratakse alati osana malelaua-kokkuleppest ja seni on see koht läinud lääne-eurooplastele. Ma kujutan selgelt ette, et Balti riikidele seda positsiooni juba eos ei usaldata, sest lääne-eurooplased peavad Balti riike Vene suhtes liiga reaktsioonilisteks. See ametikoht peaks roteeruma ELi eri piirkondade vahel.

Karin