Kristina Kallas: eestikeelse õppe arendamiseks Ida-Virumaal ei ole vaja tegevuskava koostamist, on vaja tegusid

 Minu tagasihoidlikul hinnangul ei peaks enam tegelema tegevuskava koostamisega eestikeelse hariduse võimaluste pakkumise kohta, vaid juba tegutsema, sest tegevuskavasid on koostatud juba kümneid aastaid. Kõige kriitilisem on seis Ida-Virumaal nii hariduse üldise kvaliteedi kui ka õpilaste eesti keele oskusega kooli lõpetamisel. Samal ajal on tung eestikeelsetele õppekohtadele põhikoolides väga suur ja ei suudeta lastevanemate soove tegelikult täita. Kõlab uskumatult, eksole, et 30 aastat pärast taasiseseisvumist ei suuda Eesti riik Ida-Virumaal pakkuda kõigile soovijatele võimalust õppida eesti keeles? Mina näen lahendusi siin:

  • Kohtla-Järvel ja Narvas, kus on surve suur eesti õppekeelega koolidele just vene kodukeelega laste vastuvõtmisel, on vaja avada juba 2021. aasta sügisel veel üks eesti õppekeelega kool, mis alustab täismahus varajase keelekümblusega. Eesti õppekeelega koolid mõlemas linnas on eestlaste pesad ja neil on oma selge funktsioon. Keelekümbluskool Narvas on kasvanud oma majast välja juba ja sinna enam ei mahu, järelikult on vaja veel ühte hea kvaliteediga ja mitte ainult sõnades keelekümbluskooli. Sama seis on Kohtla-Järvel. Kui omavalitsus ei suuda kvaliteeti tagada, siis tuleb keelekümbluskoolid teha riigikoolideks (nagu see Narvas ongi). Kõik see jutt kehtib ka lasteaedade kohta.
  • Jõhvis on samuti eesti õppekeelega kool üle rahvastatud ja nõudluse täitmiseks tuleb Jõhvi Vene Põhikoolis avada esimesed klassid varajase keelekümbluse metoodikaga, ehk eesti keeles. Teades Jõhvi Vene Põhikooli olukorda hästi, siis üks klass peaks jääma hariduslike erivajadustega lastele vene õppekeelega.
  • Sillamäel Sinimäe Põhikool teeb väga head tööd, kuid vajab ka tuge eestikeelse õppe arendamisel.
  • Kui need sammud ära teha, siis saavad kergemalt hingata ka riigigümnaasiumite direktorid Hendrik Agur ja Tatjana Ait, kes teevad täna vigade parandust põhikoolide tööle.
  • Kõike seda ei saa aga teha ilma, et kaks regionaalset kolledžit – TTÜ Virumaa Kolledž ja TÜ Narva kolledž, kes piirkonnale spetsialiste koolitavad, sealhulgas ka õpetajaid – saaksid peale korraliku rahastuse. Seni on kolledžite õppejõud ja juhid teinud missioonitööd, väikese palga eest sõitnud Eestimaa teistest nurkadest õpetama. Iga päev tuleb tegutseda hapnikupuuduses – raha ei ole ei korraliku palga maksmiseks, motiveerimiseks, koolitamiseks. Ma panen kunagi pikemalt kirja, kuidas näeb välja see argipäev tulevase eesti keele õpetaja koolitamisel, kui gümnaasiumist tulnud õpilase tegelik eesti keele oskus on põhikooli tasemel, kui õppejõud teeb kolm korda rohkem tööd selleks, et mitte ainult eriala õpetada, vaid ka eesti keel selgeks õpetada ja seda alla keskmise Eesti palgaga, millest viiendik kulub veel perest eemal elamiseks Narvas. Kus tudeng peab tegema üliinimlikke pingutusi, sest nominaalajaga lõpetamine ikkagi istub seljas, vastasel juhul tuleb õpingute eest maksma hakata, mis Narva inimestele on nagu võlakoorma selga kasvatamine. Eesti keele õpetajate ja keelekümblusõpetajate koolitamine ei ole olnud prioriteet, nii usukumatuna kui see ka kõlab ja on püsinud suures osas entusiasmil ja missioonitundel. Ei ole vaja tegevuskava, on vaja tegusid.