Me elame tõejärgsel ajastul, kus inimesi pole õpetatud olema allikakriitilised. Paljud arvavad, et arvamuse omamine on ainus argument, mis pädeb – et kui „mina arvan, et nii on, siis nii ongi“. Arvamust avaldada on lihtne, võiks võtta aga vaevaks mõelda hetke, et kas see arvamus on ka oluline või faktidelt õige. Siiani on inimesi, kes arvavad, et Maa on lapik ning siiani on erakondi, kus seisukohavõtt vaktsineerimise osas tekitab pingeid, samas kui teadus on antud punktide osas selgesõnaline. Emotsioonid on personaalsed ja tulenevad konkreetse inimese hetkeseisundist. Otsustamise hetkel mängivad just emotsioonid olulist rolli ja kui hetkeseisund pole rohkemaks võimeline, kui teadvustama, et Eestis pole piisavalt sealiha, siis on mul väga, väga kurb.
Nende valimiste põhiküsimus?
Mina usun, et meie ühiskond ja riik seisavad murrangulise hetke lävel. Mitmetest kõnedest on kumanud fraas „see, mis on meid toonud täna siia, ei vii meid enam edasi“. Vanu meetodeid kasutades ei saa teistsugust tulemust, teistsuguse tulemuse jaoks on vaja ka teistmoodi tegutseda. Muutuste saavutamiseks on vaja muuta Riigikogu koosseisu, tegutsemise viise ja panna paika pikaajalisi eesmärke. Kui need eeldused ei ole täidetud, siis ei ole võimalik muutuseid saavutada. Eesti juhtimiseks piisab spetsialistidest, poliitikuid kui manipulaatoreid ei ole Eestil vaja. Küsimus tekib juba poliitika definitsiooni[1] pealt, et kui Eestis on poliitikud ainult sellised, kes omavad mingisuguseid põhimõtteid ja tihtipeale ei kaasne nende põhimõtete tõestamiseks vajalikke teadmisi, oskusi ja kogemusi, siis millise loogika järgi saavad nemad olla spetsialistidest parem valik? Olemasolevad erakonnad tahavad Toompeale tagasi samade nimedega, kes seal 4, 8, 12, 16 aastat juba istunud on. Kas keegi tõesti arvab, et vanad poliitikud uuel ringil tagavad uue tulemuse? Kas riigiaparaati peaksid juhtima eksperdid ja professionaalid, kes on poliitikaväliselt väga palju saavutanud ja tahavad oma teadmisi, oskusi ja kogemusi ka Eesti ja eestlastega üldiselt jagada. Või soovitakse jätkata „Res Publica-poliitbroilerite-Urmaste“ egiidi all, kes 16 aastat on seda küna üksteise eest ära sikutanud ja teevad seda igasuguse valehäbita edasi.
Kuhu me ühiskonnana jõudnud oleme? Alles 200 aastat tagasi vabanesime pärisorjusest. Järjest enam peame olema nutikad ja mõtlema „kastist väljapoole“. Tuleviku Eesti vajab nutikaid lahendusi. Eesti 200 ei vastandu ega võitle lollimate lubaduste kategoorias. Eesti 200 näol on kogunemas Eesti praegune vaimueliit, et anda oma panus meie kõigi väikese Eesti hüvanguks ja lõpetada see profaanide ja diletantide, kui otsustajate, võidukäik. Eesti 200 ei hakka lõputult laulma, et valige meid, sest meil ei ole vaja sooje kohti „Eesti parima palgaga“. Eesti 200 liikmed saavad oma eraeludega edukalt hakkama nii täna kui ka homme. Praegused valitsevad erakonnad on need, kelle tulevik on otseselt tingitud sellest, mitmekesi nad Toompeal nuppe vajutama hakkavad. Mõne jaoks võivad need valimised jääda suisa viimaseks.
Eesti 200 ei ehita erakonda, see meeskond ei ole seda kunagi teha tahtnud ega hakka seda ilmselt ka kunagi tegema. Olles ise selle kõige keskel näen, et Paati on koondunud või toetamas väga paljude valdkondade tippspetsialistid ja eksperdid. Erakonda ei ehita me sel põhjusel, et meie pisikese riigi juhtimiseks ei ole vaja elukutselisi poliitikuid ja keerulist struktuuri. Amet ei juhi midagi ega kedagi, inimene juhib. Vaadates aga seniseid Eesti poliitikuid peab kurbusega tõdema, et poliitiku tiitlist enamat nendega tihtipeale kaasas ei käi.
Kogu Eesti 200 spetsialistide meeskond on kokku pannud programmi, mida Eestis pole varem koostatud. Programm rohke välise sisendiga ning paljude valdkondade ekspertide kaasideedega on endiselt avatud ideedele, mis Eesti elu edendaks. Mitmed heidavad ette, et Eesti 200 programm pole piisavalt detailne, et kellele, kui palju, mis ajal raha antakse. Riigi korda tegemise esmaseks ülesandeks on olukorra audit (ka istuv peaminister Jüri Ratas tunnistab riigieelarve auditeerimise vajalikkust (Luts, Loonurm, Nael, Pott, 2019)). Praegune parlament pole aga huvitatud riigi korrastamisest ning jagab olemasolevat kogu aeg ümber, lootuses, et äkki tuleb kuskilt midagi juurde. Kasvav riigiaparaat aga neelab järjest enam maksumaksja raha. Jääb arusaamatuks mida konkreetset oodatakse, kas valget rahalaeva miljardi dollariga ameeriklastelt (Ummelas, 2019) või Putinilt okupatsioonikahjude tasumist (Sildam, 2018). On aeg ärgata, sellist asja ei juhtu ja mida kauem selles helesinises unistuses elada, seda valusam on üks hetk ka reaalsus, kui see kohale jõuab. Eesti 200 programm on suur visioon, millisena võiks Eesti elu pikas plaanis välja näha, kuidas võiks Eesti elanik end tunda ja millised sammud peaks Eesti riigina juba täna astuma, et seda sihti saavutada. Raha ümber jagamine ei ole meid 16 aastat sihile viinud.
„Haridus on valmisolek end elukestvalt täiendada ja toime tulla kõigega, mis ette tuleb“ (Vooglaid, 2003).
Ühtlasi tundub käesolev valimisteperiood kulgemas üha enam Eesti 200 ideede najal, sest erakondade kaupa kaaperdatakse Eesti 200 poolt välja hõigatud mõtteid. „Hall Kaja“ tahtis juba detsembris Eesti 200 poolt algatatud ühtse Eesti kooli ideed Riigikogus oma nime alt läbi suruda (Nael, 2018). Jüri Ratas hõikas jaanuari alguses, et uues valitsuses hakkab tema eelarvet lahti võtma ja seejärel uuesti kokku panema (Luts, Loonurm, Nael, Pott, 2019). Sotsid hakkasid ühtäkki venelaste integratsiooni pärast muretsema, ei tea kas ajendiks oli üks plakat? (Poom, 2019) Samas, erakond selle probleemi lahendamise diskussiooni astuda ei taha (Lomp, 2019). Ma saan tegelikult aru küll, miks see nii on. Vanade erakondade lubadustes pole midagi muutunud: samad lubadused, numbreid korrigeeritakse vastavalt üldisele kassaseisule. Riigikogusse istuma jäämine on muutnud nii nende mõtlemist, tegutsemist, harjumusi kui ka üldist elu ja selle tulemusena on stagnatsioon võtnud maad. Erakonnad näevad programmide koostamiseks üha vähem vaeva ning vähe räägitakse probleemidest ja muredest, rääkimata lahendustest. Hea valija – vajuta siia kui oled poolt ja siia kui oled vastu! Tänapäeva probleemid muutuvad üha keerukamateks ning lihtsalt poolt või vastu olemisest ei pruugi enam piisata. Mõtlema peab ka natukene.
Üks mu lähedane sõber on tabavalt öelnud: „muusika mõjutab meie tuju, meie tuju mõjutab meie mõtteid, meie mõtted mõjutavad meie tegevusi, meie tegevused mõjutavad meie harjumusi ja meie harjumused mõjutavad meie isiksust ja elu üldiselt.“ Olen mitmel korral tunnistajaks olnud sellele, kuidas eelpool kirjeldatud protsess reaalselt töötab. Mitmed tippspetsialistid on kahjuks Eesti 200 meeskonna juba jätnud, psühholoogina mõistan ma neid täielikult, hingerahu on olulisem kui hommikust õhtuni trolliagentuuride ning vale- ja moonutatud uudiste ümberlükkamisega võidelda. Kuid kui ise ei tee, siis tehakse sinu eest ja praeguses Eestis ei näe ma küll selliseid poliitikuid, keda ma tahaks meie riiki juhtima lasta.
Eesti 200 eesmärk ei ole istuda kuuekesi Riigikogus akna all. Meie eesmärgiks on Eesti riik korda teha, tuua see inimesele lähemale ning muuta see personaalsemaks. Praegused ideed muudaksid oluliselt senist arusaama Eesti riigi juhtimisest ja toimimisest ning ainuüksi erakonna Eesti 200 ilmumine poliitikaareenile on istuvad poliitikud teinud murelikuks. See on ka üks põhjustest miks kõik meie paati kõigutama on tulnud – „ühine vaenlane“ peab ju olema.
Eesti rahvas, kui te meid toetate, siis palun toetage täiega ja lõpuni. Eesti 200 ei suuda üksi võidelda kõikide nende vanade stagneerunud poliitikute, trollivabrikute, kallutatud arvamusliidrite ja kibestunud ajakirjanike vastu, kelle agendat mina ei mõista. Me ise loome selle keskkonna, kus me elame, viimane kui üks meist ja kui me vaikimisi tolereerime seda kaost ja ei tee midagi, siis ei saa ka muutuseid tulla. Proua President on meie riigis juba korra pettunud, palun ärge laske tal ka teist korda pettuda.
Kasutatud kirjandus
Lomp, L-E. (2019). Sotsiaaldemokraatlik Erakond: Kodakondsuse aken on Raigi isiklik idee. Postimees, 15. jaanuar. Kasutatud 20.01.2019, https://leht.postimees.ee/6499133/sde-kodakondsuse-aken-on-raigi-isiklik-idee?_ga=2.222885023.503621976.1547843812-238545846.1544127127
Luts, P., Loonurm, E., Nael, M. ja Pott, T. (2019). Uus riigieelarve tuleb tegevuspõhine, Ratas lubab jätkamise korral revisjoni. ERR uudised, 7. jaanuar. Kasutatud 20.01.2019, https://www.err.ee/892819/uus-riigieelarve-tuleb-tegevuspohine-ratas-lubab-jatkamise-korral-revisjoni
Nael, M. (2018). Riigikogu ei toetanud reformierakonna eelnõu muuta põhiharidus eestikeelseks. ERR uudised, 4. veebruar. Kasutatud 20.01.2019, https://www.err.ee/882173/riigikogu-ei-toetanud-reformierakonna-eelnou-muuta-pohiharidus-eestikeelseks
Poom, R. (2019). Siseminister Raik pakub: hallide passide Eesti omadega asendamiseks võiks teha „kodakondsuse akna“. Eesi Päevaleht, 14. jaanuar. Kasutatud 20.01.2019, http://epl.delfi.ee/news/eesti/siseminister-raik-pakub-hallide-passide-eesti-omadega-asendamiseks-voiks-teha-kodakondsuse-akna?id=85008629
Sildam, T. (2018). Reinsalu jääb okupatsioonikahjude nõudega taas üksi. ERR uudised, 26. august. Kasutatud 20.01.2019, https://www.err.ee/856058/reinsalu-jaab-okupatsioonikahjude-noudega-taas-uksi
Ummelas, O. (2019). EU populist eyes $1 billion for defence and wants trump to pay. Bloomberg, 16. jaanuar. Kasutatud 20.01.2019, https://www.bloomberg.com/news/articles/2019-01-16/eu-populist-eyes-1-billion-for-defense-and-wants-trump-to-pay
Vooglaid, Ü. (2003). Ülo Vooglaid: Haridus on valmisolek end elukestvalt täiendada ja toime tulla. Pärnu Postimees, 19. detsember. Kasutatud 20.01.2019, https://parnu.postimees.ee/2378007/ulo-vooglaid-haridus-on-valmisolek-ennast-elukestvalt-taiendada-ja-toime-tulla
[1] Poliitika – teat. põhimõtetest lähtuv kavakindel tegutsemine, et mõjutada v. korraldada riigiasju, riikidevahelisi suhteid v. ühiskonnaelu (sageli kasut. parteide tegutsemisprintsiipide ja tegevuse kohta).