Läti valitsus on toiminud kriisis kiiresti otsustades eraldada erameedia järjepidevuse tagamiseks ja võimekuse suurendamiseks üle 2 miljoni euro. Eestis on meedimajadele lubatud küll palgatoetust ja lisaeelarves on arutluse all digitaalsete tellimuste käibemaksulangetus ning kojukandekulude vähendamine, kuid kõike seda tehakse liiga aeglaselt.

Kriisiajal on tugeval sõltumatul ajakirjandusel väga oluline roll. Meedia peab andma kiirelt ja mõjusalt edasi elutähtsat informatsiooni, märkama probleeme, neile tähelepanu juhtima ning olema vajadusel ka kuulaja rollis. Julgen kindlalt väita, et Eesti meedia on käitunud käimasolevas kriisis äärmiselt vastutustundlikul. Oluline informatsioon on kiiresti jõudnud inimesteni ning probleemidele on nende tekkimisele juhitud koheselt tähelepanu. Selle juures ei ole unustatud tegeleda ka süvitsi mineva uuriva ajakirjandusega, mis oma töömahu ja kulude poolest on juba iseenesest suur väljakutse. Eriolukorras, kus demokraatlikud võimu teostamise mehhanismid on aeglustunud ning otsuste läbipaistvus on piiratud, on ajakirjandusel kui neljandal võimul tavapärasest olulisem ülesanne ka demokraatia toimimise tagamisel. Seejuures ei tohi väljaanded ise unustada, et kriitika, ning vajadusel ka terava tooni valik, on jätkuvalt nende missiooniga kõige otsesemalt seotud. Kui valitsus kasutab kriisimeetmeid küsitavateks kuludeks, siis peab ajakirjandus sellele tähelepanu juhtima. Kui otsustajate tegevus on liig aeglane seades ohtu kas inimelusid või majanduse ja ühiskonnaelu toimimist, siis peab ajakirjandus seda märkama ja ütlema. Kui inimeste õigusi hakatakse üleliigselt ja põhjendamatult piirama, siis on ajakirjanduse kohustus reageerida. Samamoodi on tunnustamise ja kiitusega. Kui kellegi töö ja tegevus väärib esiletõstmist ja äramärkimist, siis on ajakirjanduse kohustus innustada selle läbi nii tegijaid kui kogu ühiskonda.

Täna on Eesti erameediaväljaanded sattunud väga keerulisse olukorda. Vajadus nende kiire ja operatiivse tegevuse järele on hüppeliselt kasvanud, samas on reklaamiklientide ära langemisega veelgi drastilisemalt langenud ajakirjandusväljaannete sissetulekud. Mitmed sammud, mida täna kavandatakse, oleks tulnud juba ammu ära teha, kuid parem hilja kui mitte kunagi. Praegu Riigikogus arutlusel olev lisaeelarve näeb ette rida kulutusi, mille suhtes on tõsine kahtlus, kuivõrd nad on ikka seotud kriisi tagajärgede leevendamisega. Ometigi on kriisiga valusalt pihta saanud ajakirjandus jäänud toetusest ilma. Leian, et Eesti demokraatia toimise nimel on ülioluline juba praeguses esimeses lisaeelarves eraldada erameediaväljaannetele toetusraha. Lisaks palgatoetustele, mida saavad kõik sektorid, vajab meedia tuge kojukande kulude kompenseerimiseks ja digimeedia tegevuskulude katmiseks. Lootusetult hiljaks on jäädud lisaeelarves sisalduva digitellimuste käibemaksu langetamise ja selle viimisega paberilehtedega samale tasemele. Ka seda tuleb teha, see hoiab väikese osa kulusid kokku, kuid praeguses kriisis see meediamajasid palju ei aita. Rahalist tuge on vaja rohkem ja valitsus peaks toetust osutama rääkides läbi Meediaettevõtete liiduga. See annaks tugeva sõnumi, et ka eriolukorras toetatakse läbipaistvat ja demokraatlikku asjaajamist.