EESTI 200 – UUE PÕLVKONNA ERAKOND!

Armsad kahesajased!

Kui me kaks aastat tagasi erakonna lõime, siis meie ambitsioon oli tuua Eesti välja peenhäälestamise noodistikust. Me tahtsime suunata Eestit kaugematele sihtidele kui vaid üks valimistsükkel, juhinduda teadmistest ja tuua värskust ja uut mõtlemist poliitikasse.

Me koondasime tugeva spetsialistide meeskonna ja panime vaid napi kuu ajaga kokku kõige põhjalikuma reformikava, mida on nähtud Mart Laari aegadest. Kuid keegi meist ilmselt ei kujutanud ette, et kaks aastat hiljem on olukord sootuks hullem. Meil on valitsus, kes ei tegele isegi mitte peenhäälestamisega, vaid kus inimesed on võtnud võimu vaid seetõttu, et nad tahavad lihtsalt olla võimul.

Aga mis eesmärgil? Mis on plaan?

Kas Eesti vabamaks ja võrdsemaks ehitada?

Vaesusega ja maapiirkondade ilmajäetusega võidelda?

Oleks tõesti aeg teha üks korralik restart, nagu mõni ärpleva stiiliga erakonna liider on ka lubanud. Ainult et ….. kus on see restart? Kus on tegevused? Kus on keskendumine eesmärkidele ja suutlikkus asju ära teha? Ma ei näe seda. Ma näen vaid sihitut rapsimist eri suundades. Meie juhid ei suuda omavahel kokku leppida, milliste eesmärkide nimel mida tehakse.

Kord me tahame võõrtöölisi, siis jälle ei taha. Kord me tahame rohepööret energeetikas ja siis jälle ei taha. Kord me tahame maailma tipptasemele kõrgharidust koos välisprofessorite ja tudengitega, siis jälle ei taha. Kord me tahame kiire kasvuga start-up’e ja siis me jälle ei taha ja seejuures saadame nad pikalt väga inetute sõnadega.

Kord me tahame lennata ja siis me jälle ei taha.

Teadlased, start-up ettevõtjad, maasikakasvatajad, pensionifondid, turismiettevõtjad ja energiafirmad püüavad igal hommikul lehte lugedes mõistatada, kas Eesti riik täna soovib neid siin maal tegutsemas näha või mitte.

Ja iga päev toob erinevaid seisukohti.

Mida ma näen, on omadele tehtav Eestit. Ma näen Eestit, kus riigieelarvest saavad toetust need, kelle telefonis on salvestatud rahandusministri number.Ma näen Eestit, kus riigi toetus ähvardatakse ära võtta nendelt, kes väidetavalt ei ole omad, kes tegelevad meie kõige nõrgemate ja haavatavamatega. Ma näen Eestit, kus riigijuhil on küll palju toetavaid sõnu, kuid vähe neile järgnevaid toetavaid tegusid, nii pensionäridele kui noortele. Ma näen Eestit, mis on muutunud suletumaks, kohe väga järsku ja kiiresti. Soov Eesti väravad lukku keerata oli valitsusel ammu enne koroona kriisi.

Kuid mis on kõige raskem – ma näen Eestit, mis on tehtud katki.

Viimased kaks aastat on olnud inimestele haiget tegemise aastad. Kui mõni aeg tagasi ahmisime me kõik õhku, kui poliitikud üksteise suhtes lugupidamatust üles näitasid, siis Eesti tänased juhid on ka juba oma kodanike suunas teele saatnud ähvardusi ja solvanguid. Agressiivsus ja lugupidamatus erinevate arvamuste suhtes on imbunud meie poliitilisest kultuurist ka meie omavahelistesse suhetesse. Suguvõsa kokkusaamistel, jaanipäeval ja jõululauas räägitakse küll laste ja lastelaste värsketest edusammudest, kuid ei julgeta enam omavahel rääkida Eestist.

Meie Eestist.

Ei julgeta rääkida inimõigustest, isikuvabadustest, erinevuste sallimisest, avatusest maailmale, humanistlikust ligimesearmastusest, rahvuslikust uhkusest – see kõik on muutunud õrnaks valusaks teemaks, mis inimesed tülli pöörab.

Kuidas me ometi siia jõudsime?

Kuidas meie omavaheline läbisaamine nii halvaks muutus?

Me ei oska enam tulevikust rääkida ega tulevikult midagi oodata. Kui tulevikust enam unistusi ei ole, siis asetub kesksele kohale olevik ja minevik. Just eilse ja tänase elu tülid kerkivad tähelepanu keskpunkti. Oma osa tegutsemisenergiast varastab mineviku üle vaidlemine. Vabadus, mis elu edasi viib, astub tahaplaanile. Kuid tänase ja eilsega tegelemine on oskamatus edasi liikuda.

Meie ümber valitsev õhustik meenutab ühte teist aega, kus meie kõik oleme juba korra olnud – lootuse puudumist, elukorralduse taandarengut nii materiaalselt kui ka inimlike väärtuste osas.

Eesti tänane olek on seisak.

Pusserdamine. Sahmimine. Tülitsemine. Mitte toimivatest asjadest kinni hoidmine. Mineviku ülistamine. Hirm muutuste ees. Hirm inimestele vabaduste andmise ees.

Tühjade kõmisevate sõnade saatel inimestele rahu ja õnne lubamine. Ja seda kõike olukorras, kus meil on tegelikult palju raha, kuid juhtidel puudub soov juhtida. On soov olla võimul ja jagada.

Kõige selle keskel toimetab uus põlvkond – see, kes on sündinud ja kasvanud vabas, piirideta, edasipüüdlikkus ja uuendusmeelses, maailmale avatud Eestis, on asunud looma oma ajastut oma eesmärkide ja väärtustega. Ning siis avastanud ennast stagneeruvast ühiskonnast. Nad leiavad Eestist eest vähe juhte järgmisteks valimisteks valmistuvates parteikontorites, riigikogus või valitsuses, kes on valmis nendega koos nende tuleviku osas kaasa mõtlema.

EESTI 200 oN see erakond.

Kui me räägime Eesti tulevikust, siis me räägime uue põlvkonna tulevikust, sellest Eestist, kus nemad soovivad elada. Me oleme see erakond, kes suunab oma pilgu tulevikku ja tegutseb pika plaani järgi.

Me oleme ainuke erakond Eestis, kes võitleb uue põlvkonna huvide eest.

Seetõttu seisame me isikuvabaduste eest – õiguse eest ise otsustada. Inimestena ja riigina. Me oleme igasuguste vabaduste piiramise vastu, mille eesmärk ei ole tegelikult inimest kaitsta, vaid tema õigusi vähendada, teda kiusata. 21. sajandi Eestis ei kiusata mitte kedagi –  ei neid, kes käivad kirikus, ega neid, kelle emakeel ei ole eesti keel. Me seisame kindlalt selle eest, et 21. sajandi Eestis ei kiusataks taga inimesi, kes armastavad üksteist ja soovivad, et ühiskond ka seda armastust tunnistaks. Me seisame selle eest, et Eestis saaksid oma armastuse registreerida kõik paarid ja nimetada seda abieluks.

See Eesti on uuendusmeelne, eestimeelne ja liberaalne.

Eesti 200 tahab muutusi – rohepööret majanduses, majanduspoliitikat, mis on ambitsioonikas ja isegi agressiivne, inimesest ja mitte paberist lähtuvat riigi juhtimist ehk personaalset riiki 1,3 miljonile inimesele, maailma tipptasemel ülikoole, oma arengus kõigi eest ära jooksvat nutikat, iseseisvat ja isepäist digiriiki Eestit.

Aga teate, neid plaane oskavad teha paljud ja neidsamu sõnu kuuleb kõikide poliitikute suust. Kuid mis ma kahe aasta jooksul poliitikas õppinud olen, on see, et tegelikult ei loe sinu targad mõtted, vaid loeb sinu tahe, julgus ja võime neid muutusi ka teha.  Ei loe see, mida sa ühest või teisest asjast arvad või kui nutikas on sinu reformikava, vaid loeb see, MIKS SA POLIITIKAS OLED!

Me tahame muutusi. Suuri, põhjalikke. Ja meil on julgus neid tegema minna.Meil tuleb peagi see võimalus.

Eesti 200 moodustab järgmise valitsuse ja see tuleb üks tugev, professionaalne, uue põlvkonna nimel tegutsev meeskond. Me valisime täna juhatuse, kes koosneb eranditult oma valdkonna spetsialistidest, noortest ja nooremapoolsetest, kes toovad muutusi.

Me oleme valmis valitsust moodustama ka juba täna. Meil on selleks piisavalt kompetentsi, nii valdkondlikku kui poliitilist. Me ei taha enam sihitut rapsimist, ärplemist naabrite ja liitlaste suunal, mineviku külge klammerdumist, ebaviisakust, agressiivsust, vaid omadele jopedele ehitatavat Eestit.

Aitab, Jüri ja Martin, päriselt.

Otsige endas üles riigimees ja mõelge sellele, millise Eesti te uuele põlvkonnale pärandate. Või kui ei suuda, siis tulge eest ära.

Ja siiski. Me ei ole ainukesed, kes tahavad muutusi. Seda on viimasel ajal palju näha. Stagnatsiooni ja poliitilise kultuurituse vastu on hakatud võitlema ka teiste erakondade sees. Me toetame kõiki uuendusmeelseid, eestimeelseid ja liberaalseid poliitikuid, kes lähevad oma stagnantide vastu. See jõud on kõikides erakondades olemas. Ja teie, head eestimaalased, kõik, kes te seal diivani peal istute ja tunnete, et see, mis praegu on, ei tohi jätkuda – tulge ja võidelge, liituge, teeme ära!

Mul on unistus, et me lõpetaksime kõik endas kahtlemise – meist, nii meie väikesest Eestist maailmas kui ka meist siin Eestimaal sõltub väga palju. Pead norus ja murelikult kurblik võib mõne aja olla, kuid siis tuleb püsti tõusta. Mitte ainult valimiste päeval valimisjaoskonda minekuks, vaid just nüüd ja praegu. Tuleb öelda, et meile ei sobi sõim, kiusamine, vabaduste piiramine, tuleviku otsuste tegemata jätmine, seisak. Eesti ei tohi muutuda iseendaga mitte hakkama saavaks riigiks, kus isikuvabadusi peetakse tülikaks ja kus otsuste tegemisel valitseb onupojapoliitika.

Me võitlesime oma suveräänse otsustusõiguse eest selleks, et me oleksime vabad, et meil oleksid sõbrad, keda me ise valime endale, et me saaksime hirmudeta armastada teda, keda me armastame, eesti keeles ja oma laste nimel.

Me peame püüdlema uuesti üksteisest lugupidava ja austava Eesti eest, kus antakse ruumi üksteise arvamusele ja olemisele. Kuulatakse ka neid, kellega ehk ei nõustuta. Sõimuta.

Selleks oleme meie, Eesti kodanikud ja sõbrad, täna siin ja homme tänavatel ja meedias inimestega rääkimas sellest uuest algusest, mida Eesti väga vajab.

Tuult purjedesse, Eesti!