Täna kogunenud Eesti 200 juhatus arutas ÜRO rändeleppe teemat ning võttis sisukoha, et Vabariigi Valitsus peab ÜRO globaalse ränderaamistiku eelnõu juurde lisama omapoolse poliitilise deklaratsiooni, milles sõnastatakse selgelt, et globaalne ränderaamistik ei loo Eestile uusi juriidiliselt siduvaid rahvusvahelisi kohustusi rände osas. 

“Rahvusvahelist õigust ei loo ainult rahvusvahelised lepingud, vaid ka üldised poliitilised kokkulepped ning ÜRO globaalne ränderaamistik võib tulevikus tekitada erinevad tõlgendamisvõimalusi. Seetõttu on vajalik meie konkreetne seisukoht. Samuti leiame, et valitsus peab rändeleppe tõlkima kiiremas korras eesti keelde ning muutma selle laialt kättesaadavaks dokumendiks,“ ütles Eesti 200 esimees Kristina Kallas.

Valitsuse deklaratsiooni eesmärk on selgelt sõnastada  Eesti riigi positsioon rände teemas, mille järgi iga riik omab rände osas suveräänset otsustamise õigust. “Rändeteemasid tuleb arutada rahvusvahelisel tasandil ja ka kokkulepped selle probleemiga tegelemiseks peavad olema rahvusvahelised, seega on sellise leppe tekkimine iseenesest oluline,” lisas Kallas.

Eesti 200 leiab, et maailmas aina suurenevate rändevoogudega tegelemiseks tuleb tähelepanu rohkem pöörata mitte niivõrd rände sihtriikidele ehk kokkulepetele migrantide vastuvõtutingimuste osas, vaid rände põhjustele nn saatjariikides. Inimesi tuleb aidata seal, kus nad elavad ning tegeleda põhjustega, mis sunnivad neid oma kodukohast lahkuma. Eesti välisabi peab olema suunatud rändega seotud probleemide leevendamisesse. Eesti 200 programmi kohaselt pole massimmigratsioon ei Eestile ega Euroopale jõukohane.

„Tulenevalt meie ajaloolisest kogemusest teame, et suuremahulisel sisserändel on omad tugevad negatiivsed mõjud ühiskondadele. Seetõttu peab Eesti olema valmis abivajajaid aitama, kuid see saab toimuda eeskätt välisabi eelarve suurendamise kaudu ja riikides, kus meie reformikogemus aitab muuhulgas tegeleda rände põhjustega,“ lisas Kallas.