Toomas Uibo põhjendas oma liitumist järgnevalt:
Mind on meie riigi elukorraldus ja areng kogu aeg huvitanud. Olen alati valimas käinud, sest usun, et just nii saan endale iga kord 4-aastase litsentsi Eesti tegemistes kaasa rääkida ja ka moraalse õiguse teha kriitikat. Minu jaoks pole mittevalimine kunagi valik olnud, sest see tundub mulle Eestile käega löömise ja allaandmisena. See riik jääb mu lastele, nende lastele, nende lastelastele jne, ja ma ei saa endale mittehoolimist lubada. Ma ei saa järeltulijatele öelda, et mind ei huvitanud, et minust poleks niikuinii midagi sõltunud.

Olen Eesti200-le juba saunaparlamendist saati kaasa elanud ja mõelnud neid mõtteid, mis on tänaseks orgaaniliselt koondanud inimesi erakonda looma. Väga huvitav on olnud jälgida kuidas üks liikumine tekib ja areneb. On olnud äärmiselt põnevaid arutelusid, kus julgetakse küsida Eesti jaoks raskeid ja põhjapanevaid küsimusi mõtlemata sellele, kui palju ühe või teise teema tõstatamise või lahendamisega vaijatelt hääli võiks koguda. Seda on teinud inimesed päris elust kes pole poliitikud, aga soovivad Eesti arengusse panustada, sest tunnevad, et paljudes valdkondades pole asjad päris korras. Ebameeldiva kõrvalnähuna olen näinud ka neid, kes kogunevad sünnituspalati ukse taha ja kuulutavad kõvahäälselt, et tegemist on kohe kindlasti nurisünnitusega ja siin pole midagi vaadata. See on olnud ebameeldiv aga samas ka kainestav, sest näitab kuivõrd halvas seisus on meie poliitiline kultuur. Tappa eos kõike mis võib ohustada väljakujunenud süsteemi, on justkui osa keskmise Eesti poliitiku arhitektuurist. Uus erakond peab siin näitama uut kvaliteeti.

Eesti200 kujunemise jooksul olen näinud ka murduvaid inimesi, kes hirmust vallatuna ei söenda läbi poliitilise liikumise Eesti asja ajama asuda. Kõhus läheb õõnsaks, kui loen väikelapse ema sms-i kus ta teatab, et tööandja on survestanud teda loobuma Eesti200-ga liitumast ja kuna ta vajab väga seda töökohta, siis on ta sunnitud raske südamega loobuma. Ma tahan elada Eestis, kus iga inimene saab hirmu ja häbi tundmata selle riigi heaks kaasa mõelda olenemata millise erakonna või liikumisega ta ennast seob. Ma tahaksin, et me saaksime 10 aasta pärast vaadata muigega tagasi aastasse 2018 ja imestada, kuidas siis oli võimalik inimesi nii riigi- kui ka erasektoris sellisel moel survestada ja kuidas see tundus täitsa normaalse tavana. Kunagi sõitsime kõik linnas ilma turvavööta ja ka see tundus siis meile aktsepteeritav.

Tahaksin kaasa aidata sellise Eesti kujunemisele, kus hädaldamise ja kaasteelise mustamise asemel suunatakse kogunenud negatiivne energia uute ja julgete ideede ning lahenduste otsimisse ja kus mängitakse tõesti palli mitte meest. Nii oleks aus, nii oleks kultuurne ja võitjaks oleks alati Eesti. Tahan näha poliitikuid mõtlemas kaugemale järgmisest valimistsüklist ja tegelemas olulisemate teemadega, kui seda on maksusüsteemi timmimine, järjekordse aktsiisi leiutamine, või mõnede inimeste magamistubadesse tungimine. Loodan, et julgus tulla ja seista avalikult oma vaadate ja mõtete eest, saab uueks normaalsuseks juba nende valimiste eel.

Toomas on pärit Tartust, tegelenud lapsepõlves palju laulmisega ja õppinud hiljem Rootsis rootsi keelt ja kirjandust. Lisaks sellele on ta täiendanud end turunduse ja kommunikatsiooni vallas nii Tallinna Tehnikaülikooli kui ka Tallinna Ülikooli kursustel. Vastukaaluks humanitaarsetele huvidele on ta 18 aastat olnud seotud ka lennundusega, alguses läbi erapiloodi ja hiljem lennuõpetaja ameti Nordic Aviation Academy’s. Täna on Toomas ühendanud lennunduse ja turunduse ning kommunikatsiooni tööalaselt Eesti rahvuslikus lennufrirmas Nordica, kus juhib turundus- ja kommunikatsiooniosakonda.