Kui Eesti sotsiaalsüsteemi peaks hindama nagu süsteem hindab inimesi, oleks diagnoosiks sügav puue, kirjutab Eesti 200 juhatuse aseesimees Liina Normet.

Tänane uudis, mis käsitleb üksikema, kellele dikteeritakse, kuidas täpselt oma puudega lapse pensionit kulutama peab ja kelle puudega last iga natukese aja tagant uuesti hinnatakse, on järjekordne näide sügava puudega Eesti sotsiaalsüsteemist. Eesti 200 ridades kandideerib Tiia Sihver, kes on olnud juba aastaid ratastoolis ning keda hinnatakse iga 5 aasta tagant 22 korda, et äkki ikka hakkab vahepeal käima. Meie ridades kandideerib ka Ahti Kallaste, kes on ettevõtja, kes nende hindamistega tegeleb. Üks on neil ühine – kumbki ei saa aru, miks seda peab tegema.

Kui kaua neid inimesi jooksutatakse ja mõnitatakse? Eesti riik on nii väike, et peab tundma igat inimest, kes siin elab, olgu siis erivajadusega või mitte. Eesti riik peab hakkama inimestele personaalselt lähenema, mitte mõõtma kõiki ühe puuga, peaasi et oleks kõik täpselt määruste järgi. On aeg hakata oma inimesi usaldama.

Sotsiaalpoliitikat peavad tegema inimesed, kes probleeme tegelikult tunnevad ja nendega kokku puutunud on, mitte poliitikud, kes mõtlevad Toompeal kinnises ruumis ise probleeme välja.