Koroonavastase võitluse eesliinil olijad ei tohiks töötada eelmise sajandi tööriistade ja metoodikaga, vaid peaksid selles kriisis saama keskenduda inimeste aitamisele, kirjutab perearst Diana Ingerainen.

Eesti on kogu aeg pidanud oma auks ja uhkuseks digitaalset riiki, mis koondab kodanikule suunatud teenused, teeb seda meie kõigi aega ja vahendeid kokku hoides.

Nüüd oleme jõudnud koroonakriisi kõige sügavamasse põhja ja pean kurbusega tõdema, et meie riigi auks ja uhkuseks peetu lonkab tugevalt mõlemat jalga. Kuidas teisiti hinnata olukorda, kus õpetajate vaktsineerimise arvestamiseks kasutatakse ajast ja arust Exceli tabeleid, mille täitmine ja milles järje hoidmine ajab oma hiigelmahtude juures kõigil vähegi mõtlevatel inimestel juhtme kokku.

Ideaalis võiks vaktsineerimiskutsed laiali saata meie riigi digilugu kasutades. Praegu töötame aga prinditud Exceli paberitega, kuhu kirjutame käsitsi andmed juurde. Hiljem sisestame kogu info omakorda arvutisse – see võtab aega ca 1,5 tundi – ja nii tekibki immuniseerimise teatis.

Eesliinitöötajate sellisel moel kasutamine on pehmelt väljendades vastutustundetu, krõbedamalt öeldes aga lausa kuritegelik. Ometi oli riigil möödunud suvel ja sügisel, kui kriisis anti meile korraks hingamisaega, võimalus sellega tegeleda. Paraku võimaluseks see vaid jäigi.

Oleks ju tahtnud uskuda, et e-riigis saab antud protsessi tunduvalt paremini automatiseerida, näiteks ribakoodi näol, mille kaudu tekib teade, aga see on praeguses hallis argipäevas helesinine unistus.

Juba aasta tagasi teadsime, et ühel päeval saabub meile koroonavaktsiin ja siis peab tekkima võimekus vaktsineerida kindla ajaperioodi jooksul terve riik. Nüüd näeme, et see ettevalmistus on olnud selgelt puudulik. Vajakajäämisi on olnud nii kommunikatsioonis kui ka tööde organiseerimises. Olukorda lihtsustavatest tööriistadest võime ainult und näha.

Kõige murettekitavam on seejuures teadmatus. Perearstid asuvad vaktsineerimisahelas esmatasandil, sattudes ka esimesena pahameeletule alla. Inimese jaoks ei ole vahet, kas sa oled perearst, terviseametnik või Eesti riigi juht, sest tema helistab ja tahab saada oma vaktsiini ja kui seda pakkuda ei saa, peavad perearstikeskused jagama õiget infot, miks olukord nii on.

Kui meedias ringleb aga uudis, et kapid on vaktsiine täis, siis võib ainult arvata, mis küsimusi see vaktsiini ootavas kodanikus tekitab. Sellepärast ongi oluline, et Eesti riik teeks kõik endast oleneva, et koroonavastase võitluse eesliinil olijad ei peaks töötama eelmise sajandi tööriistade ja metoodikaga, vaid saaksid selles kriisis keskenduda kõige olulisemale, ehk inimeste aitamisele.