Üksteisele auku kaevates jõuab ainult ühisesse kraavi. Sedasi võib kirjeldada Toompeal aset leidnud olukorda, kus valitsusparteisse kuuluv rahvaesindaja autoga meeleavaldajat rammis. Veel enam saab seda kutsuda Riigikogu moraalseks pankrotiks. Pankrotiks dialoogi pidamises ja üksteise kuulamises. Pankrotiks, kus rahvaesindus ja esindaja on muutunud iseenda karikatuuriks, milles on koht kuluhüvitiste eest liisitud linnamaasturil ja üleolevusel, ehk kõigel sellel, mida me parlamendis näha ei tahaks.

Millal unustasime, kuidas olla viisakas ja lugupidav või vähemalt teistega arvestav? Millal me jõudsime olukorrani, kus dialoogil ei ole enam vastasseisus kohta ning selle vahele on astunud rusikaga võimu ja jõunäitamine? Miks on see terve parlamendi pankrot, aga seda põhjusel, et adekvaatset ja moraalset vastukaja toimunule aset ei leidnudki.

Tänaseks on Toompea meeleavaldused kestnud mitu nädalat. Vaatamata meeleavaldajate vastuolulistele positsioonidele on need enam-jaolt püsinud rahumeelsed. Inimesed on proovinud olla viisakad ja otsinud vastaspoolega diskussiooni. Istudes päevi Toompeal tegin sedasama. Pidasin teise poolega rahulikku diskussiooni, kuulasin neid ja vajadusel ütlesin sõna sekka. Võtsin kuulda nende valu ning samastusin üksilduse tundega. Mida aeg edasi, seda rohkem valdas mind tunne, et riik oli nad jätnud omapäi. Ei saa väita, et kümneid päevi Toompeal istudes ei kogenud ma meeleavaldajatega seoses ka ebameeldivaid olukordi. Usun, et oleme kõik ühes paadis, paadis nimega Eesti.

Olles 17-aastane, tean juba praegu, milline kaal ühiskonna jaoks on eeskujudel ja siin tekib mul küsimus, millist eeskuju näitab rahvaesindaja, kes rammib autoga inimest? See ei ole Eesti, mida tahaksin tunda. Armastan Eestit selle eest, et nõnda väiksena oleme korda saatnud suuri asju, kuid seda ainult üheskoos. Selg selja vastu ja ainult üheskoos. Usun, et seda võiks taotleda ka rahvaesindajad, kuigi mõistan, et tänavu on see paganama keeruline. Seetõttu arvan, et isegi siis, kui ühisosa ei ole võimalik leida on elemantaarne võimu ja jõu näitamise asemel osata kuulata ja säilitada lugupidamist üksteise vastu ka sügavate erimeelsuste puhul.

Daniel Kõiv

Noor Eesti 200 juhatuse liige

Maskipooldaja