Sandra Vokk
Sotsiaalantropoloogia magister, iseenda vaimse tervise ekspert, erakonna Eesti 200 liige

Kuni umbes 12. eluaastani oli kõik normaalne. Olin tubli õpilane, neljad-viied. Käisin võimlemistrennis, ratsutamas. Olin oma vanemate au ja uhkus. Ühel päeval kutsus üks 5. klassi kutt mind ja sõbrannat enda juurde hängima. Pakuti viina spraidiga, tehti suitsu. Proovisin ka väheke. Läksime linna peale, poisid olid purjus. Ühtäkki tunnen kellegi kätt mind haaramas – erariides politseinikud võtsid meid rajalt maha ja viisid jaoskonda. See oli esimene kord, kui politseisse sattusin.

Ja sealt hakkas kõik allamäge minema, nii koolis kui kodus. Kui kord päti märk küljes oli, ei tahtnud see enam kuidagi maha tulla. Mind ümbritsevad täiskasvanud ei osanud minuga enam muudmoodi suhelda kui moraali lugedes: „see on õige, see on vale. Tee nii, ära tee naa.“ Ja mida rohkem nad seda tegid, seda rohkem hakkasin vastu. Vahetundidest said suitsupausid, klassiõhtutest joomapeod. „See tüdruk lõpetab rentslis,“ teatas matemaatikaõpetaja klassi ees.

Mind hurjutati võõrutusravi ja koolist välja viskamisega. Kui klassikaaslasel kadus rahakott, olin automaatselt kahtlustatav. Pidin kirjutama seletuskirja pealkirjaga „Mida ma tegin reedel pärast kooli“. Seda, milles mind kahtlustati, sain teada hiljem. Probleemid koolis süvendasid probleeme ka kodus, võimalusel hoidsin eemale mõlemast. Tundus, et mu joomasõbrad on ainsad, kes mind päriselt mõistavad.
Ühel järjekordsel joomapeol vaatasin enda ümber ja masendusin. Need ei ole tegelikult mu sõbrad. Ma ei tea, kes nad on, ja nemad ei tea, kes mina olen. Nad on täielik null. Mina olen täielik null. Mind ei ole kellelegi vaja. Võtsin suure kööginoa, läksin sellega metsa, panin teraviku rindu ja mõtlesin, et nüüd ma lõpetan selle probleemi nimega Sandra Vokk…

See tunne läks üle. Järgmisel korral suutsin valmis kirjutada hüvastijätukirja, aga ka siis läks tunne üle. Võibolla järgmine kord läinuks juba teisiti, aga õnneks viskas direktor mind enne koolist välja. Tänu sellele läksin uude kooli, kus mul ei olnud pätimärki küljes ja kus ei dikteeritud igal sammul, mida tuleb ja mida mitte. Lõpetasin mitte rentslis, vaid Oxfordi Ülikoolis.

Tagantjärele ei tundugi see kõik nii hull. Tavaline lumehelbeke, võiks järeldada. Paraku tuleb välja, et mul lihtsalt vedas, sest mustast august, kuhu vajunud olin, iseseisvalt väljaronimine ei ole enesestmõistetav. Igal aastal on terve hulk Eesti lapsi, kes ennast valu vaigistamiseks vigastavad või endalt päriselt elu võtavad. Ja nende arv aina kasvab. Ja kui nad ei pane endale lapsena kätt külge, teevad nad seda täiskasvanuna. Enesetapu tagajärjel sureb aastas rohkem Eesti inimesi kui liikluses. Liiklusohutus ja hea liikluskultuur on meil muidugi riiklikud prioriteedid, hea vaimse tervise kultuur on seni manifesteerunud vaid paberil. Aga võibolla on see kokkusattumus.

Tumedaid perioode on mu elus ka hiljem ette tulnud, aga õnneks tulin neist välja. Mitte tänu tähelepanelikele ja emotsionaalselt küpsetele täiskasvanutele või meie paljukiidetud haridussüsteemile, vaid tänu internetile, kust leidsin materjale teadveloleku ja tähelepanujuhtimise praktikate kohta. Pärast seda on teadveloleku kogemus mulle enesega toimetuleku ja inimeseks olemise kohta õpetanud rohkem kui mistahes ühiskondlik institutsioon. Kui ma juba lapsena teadnuks, et mu enda aju on võimeline ilma välise sekkumiseta looma rahu, mõnu ja isegi ekstaasiseisundeid, ei oleks ma nende kogemiseks toetunud meelemürkidele. Vahest oleks ära jäänud enesetapukatse, kui oleksin osanud tumedate tunnetega toime tulla.

Niisugustel oskustel on sõltuvalt koolkonnast ja rõhuasetusest erinevaid nimetusi – enesejuhtimisoskus, enesekohased oskused, sotsiaal-emotsionaalsed oskused, teadvelolek (mindfulness) – ja nende positiivne mõju vaimsele tervisele ja heaolule on tänaseks teaduslikult tõestatud. Vastavad tõenduspõhised, laialt rakendatavad programmid on olemas. Aga selliste teadmiste ja oskuste omandamist me ühiskondlikult ei toeta, nende otsa peab igaüks ise koperdama.

Me õpetame, kuidas joonistada ruutfunktsiooni graafikut ja moodustada rinnastatud osalauset, aga sellest, kuidas töötavad meie mõtted ja tunded, ei räägi. Me käsime rohkem pingutada ja saavutada, aga seda, kuidas ära tunda läbipõlemist ja stressi, ei seleta. Me õpime juhtima autot, firmat ja isegi aega, aga enda tähelepanu juhtida ei suuda. Ja selle tulemusena lõpetavad paljud meist, ka pealtnäha õnnelikud ja edukad, kui mitte hauas, siis arsti juures. Kas vaja oleks rohkem arste ja psühholooge? Toas võib ju igal inimesel oma tulekustuti olla, aga kui me jätkuvalt voodi peal lõket teeme, ei ole see mingi lahendus.
Küllalt on kõlanud hoiatusi peatsest vaimse tervise kriisist. Eesti suhtumist hoiatustesse on võrreldud meie kunagise suhtumisega HIVi ja narkomaaniasse – et need probleemid meid, eestlasi ja normaalseid inimesi ei puuduta. Lõpuks tuli välja, et ikka puudutavad küll. Kui ebanormaalne peab olukord olema, et me probleemi tunnistaksime? Kui praegu võtab aastas endalt elu kümmekond last, siis kas see arv peab kerkima sajani või mitmesajani või mitmetuhandeni, et ühiskonnas midagi muutuks?

Jõulud, enesetapuhooaeg on tulemas. Võiksin kõigile õnnetutele soovida, et ära muretse, ole õnnelik! Aga ma tean, et see ei käi nii. Selle asemel soovin, et igaühel oleks võimalik õppida oma siseilma tundma ja ise juhtima. Selleks ei ole vaja doktorikraadi psühholoogias, me kõik saame olla oma vaimse tervise asjatundjad. Vaimset tervist toetavat kultuuri tuleb meil alles luua ja selle hoidmiseks vajalikud oskused laialt kättesaadavaks teha. Siis on lootust, et nii mõnigi noor, kes millegipärast arvab, et tema koht on rentslis, seal päriselt ei lõpeta.